ZIP

Peale kahenädalast ootamist ja tähtaja lähemale tiksudes.

“Teie pakk saabus meile tagasi, sest aadress oli vale”

“Mismõttes vale, see on õige aadress?!”

“Aga miks te kirjutasite aadressi New York’i postikoodi, kui te elate Eestis?”

“Eee… sest see ongi minu postikood Eestis, mul ei ole kahjuks andmeid, et see on kasutusel ka NYs”

“Aga me ei saa teile sellele aadressile pakki saata, see tekitab segadust!”

“Mmmkey… saatke siis ilma postikoodita..?”

“Eee.. okei… aga postikulu peate uuesti maksma, sest teil oli enne aadress vale.”

Pakk pole tänaseks saabunud. Aega on jäänud vähem kui 48h. Plaan B puudub, sest Eesti on nii fcking kallis ja ebainimsõbralik riik. Kriitiline värk.

Obvious

Sünnipäev on paras aeg meelde tuletada, et “ei ole enam väga palju aega sul sellega venitada”. Ema kinkis potilille, mille sees istus väike kurg. Hiljem demonstratiivselt asjatas sõbranna lapsega terve õhtu aegajalt minu poole kiigates, et kas ma näen ikka kui tore neil on. Votsiis. Mõnikord tahaks hea meelega mees olla.

ajaa…

… haakuvalt eelmise postitusega. Lugesin artiklit sellest, kuidas masenduses ja madala enesehinnanguga inimesele tekitab lausete: “Ma olen rõõmus”, “Kõik on korras”, “Ma olen ilus” jne korrutamine hoopis suurema  masenduse. Ma teadsin seda juba ammu. See on muide hea test, kui _arvad_ et elul pole häda midagi ja kõik on hästi, siis proovi korrutada: “Ma olen nii õnnelik, elu on lill!” ja vaata, kas tuju läheb paremaks või kehvemaks. Siis saadki teada, kas su elu tegelikult on ikka lill.

Diagnoos

Diagnoosisime täna natuke töökaaslasega ühte teist.

“Why would she write like that?”

“Because she wants to be cool and accepted, but feels that she really isn’t..?”

“But coolness cannot be faked. If you try it too hard its just…”

“..Desperate?”

“Exactly.”

—

Jaah… pole mõtet feikida, see paistab läbi. Õnneks ma ise juba sünnipäraselt cool, hahahaaaa. Right.

A muidu jah… tahaks koju nagu lihtsalt hullupööra.

13.juuni wtf?

Ahhghg… väike vahe on sisse tulnud vist ehehe. Väljendussoov on vähenenud piisavalt madalale tasemele, et mitte ennast viitsida blogisse sisse logida ja midagi öelda. No ei taha midagi öelda. Weird. Ah, eks omad põhjused on ka. Lubadused, et praegu mu elu täitvaid asju ei panda netti kirja. Oh, well. Mis seal siis ikka. Las see jupp jääb kirjapandud (neti) elust vahele.

Olen Luxis jälle. Neljapäevani veel. Siis tulevad suvepäevad ja triatlon. Kuigi juttu ju jätkuks niisamagi. Nägin Aavot lausa puha Luxi tänavatel, sain ühe toreda tüdrukuga tuttavaks, kes mind blogi kaudu teadis. See on ikka nii kummaline tunne, kui paduvõõras inimene mu tegemistega kergelt kursis on. Üleeile mängisin esimest korda elus ragbit näiteks. Täiesti põneva jutu saaks sellest kirjutada. A näed, ei viitsi. Võib-olla võtan ennast nädalavahetusel kokku.

Oo, kui igav ma olen