Nii on

Avaliku eluga tegelane

Eile õhtul umbes kolmandas baaris peale rohkem kui kolmandat drinki hakkas mulle üks kolleeg seletama, kuidas ta on täiesti hirmunud mida kõike tema netist inimeste kohta teada võib saada. Et näiteks, kui mingi maniakk tahaks, siis ta saaks ikka nii palju infot ja ta ei kujuta ette, mida kõik sellega teha saaks.

Minu kohta saab samuti netist üsna palju teada, aga vale oleks arvata, et ma seda rändomiga üles riputan läbi mõtlemata kuivõrd võiks see info mind tulevikus kahjustada. Mingid reeglid olen enda jaoks ikka paika pannud ja pean nendest ka kinni. Kuigi ma pean blogi ja oman kontosid erinevates suhtlusportaalides, ei leia ma, et selle infoga oleks mingil maniakil miskit peale hakata. Võib-olla olen ma naiivne aga ma tõesti arvan, et ma kontrollin seda asja.

Sama töökaaslane uhkustas, et tal pole isegi meie firma siseveebis kontot ja kui ma teda googeldan, siis ma ei leia mitte midagi! Tundus, et tema hinnangul on kõik inimesed, kes ise vabatahtlikult enda kohta netti infot riputavad, peast põrunud ja soodad. Miks see täpselt nii on, ta selgitada ei osanud. Korrutas ainult, kuidas see on tänapäeval täielik luksus olla anonüümne. Noh… jah.. okei.

Mind googeldades saab teada, et olen osalenud xdreamidel ja mõnel muul võistlusel, olen kirjutanud kauges minevikus paar artiklit Äripäevale, lõpetanud ülikooli cum laude ja pean reisiblogi. Omastarust ei miskit, mida peaks häbenema või varjama.

Logbookist saab lugeda minu reisidest ja sportimistest, mis on täiesti neutraalsed teemad. Ma ei kiru taga inimesi, ei paljasta oma eraelu liiga isiklikke detaile, ei lahka teemasid, mis mulle tööalaselt kahju võiksid tuua. Orkutist, LinkedIn’ist ja Facebookist saab teada keda tunnen, kus töötan ja mis kooli lõpetanud olen. Ma ei riputa üles kompromiteerivaid fotosid ega ei kelgi oma seksuaalsuhete või kõvade pidudega. Ehk et ma ei mõista, mida kuradit sellest halba on, kui ma ei ole täielikult anonüümne?

Blond

Töölaua taha jõudes pistsin käe läpakakotti ja… vandusin natuke ja sõitsin koju tagasi. Haigus on veidi üle pea kasvanud enivei, olengi parem kodus.

Tuduu

Järgmise nädala (ja üldse) tegemist vajavate asjade list:

1. Mine vaktsineerima (B-hepa ja puugisüst lükkusid tänu reisile edasi);
2. Mine juuksurisse (ilma päikeseta kliimas juuksed ise heledamaks ei pleegi);
3. Osta prillid ja uued läätsed (täiesti kopp ees on mittenägemisest);
4. Osta auto (lõppppuks);
5. Osta uus kohver, läpaka kott ja käekott (kõik kolm vana versiooni on täielikud rääbised ja piinlik kanda);
6. Registreeru spordiklubisse ja mine trenni;
7. Mine hambaarsti juurde (peale reisi tuleks asjad üle vaadata uuesti);
8. Käi Otepääl suusatamas (et saabuval suusareisil mitte proffide kaaslaste silmis liiga koba olla);
9. Mine solaariumisse (kolm kuud juba näost helesinine oldud);
10. Mine Heleniga kohvikusse;

Naljakas…

…kuidas panga silmis muutud suhteliselt nobodyks, kui palka pole viimased 6 kuud arvele laekunud. Eriti naljakas on endale kedagi väiksepalgalist, aga 6-kuu stabiilse sissetulekuga inimest kaasliisijaks paluda, kui enda palk ületab tema oma kordades. Panga jaoks on tema igatahes kindlam ja väärtuslikum klient. Vottak.

Modell

Oo, ma olin täna modell. See on ikka väga raske tegevus küll. Lõualuu oli pärast naeratamisest krampis. Noh, loodame, et midagi pandavat sellest välja kah tuleb.

Hommikul mõtlesin, et oh ei viitsi täna eriliselt vaeva näha. See oli veel enne seda, kui teada sain, et fotograafil täna plaanis mind pildistama tulla. Vot ja siis olingi musta kampuni ja hobusesabaga rääbis, kui sain teate, et peaksin just täna eriliselt kaunis välja nägema. No igatahes ei saanud ju asi sedamoodi jätkuda ning kimasin koju, tegin soengu pähe ja panin veidi rõõmsamavärvilisemad riided selga. Uued saapad kah.

Juba esimesel “võttepaigal” kus pidin lamaskledes ajakirja lappama, jalad püsti (mitte päris nii nagu kirjelduse järgi võib ette kujutada), selgus piinlik lugu mu uute saabaste kohta – ma olin unustanud hinnasildid taldade küljest ära tirida ja nii nad seal kaamerasse helendasidki. Fotograaf küll kinnitas, et tirib need sildid fototöötlusprogrammiga maha, kui mina neid vaatamata pingutustele küljest ära ei saanud. Ohjah… piinlikuvõitu oli ikka.

Igatahes naeratasin siin nurgas ja seal nurgas, hoidsin käes küll kausta, küll läpakat ja lõpuks tundus, et jäädi rahule. Eks siis ajakirja RP jaanuarinumbris paistab.

Playboy jänku Tõehetke Lilit sai kutsekoolist tõstukiload

äge.

Aga tegelikult on see igatahes parem uudis kui et:

• Keegi tappis kolm inimest;
• Eesti majandust ootab must või veel mustem saatus;
• Liikluses hukkus 200 inimest;
• SMS-laenajad teevad enesetappe;
• Pedofiil vabanes oodatust varem;
• Kinnipeetud narkomaan lõi peaga seina kolm auku
• etc

Vähemalt keegi tegi midagi asjalikku ära. Tubli, Lilit!

Sein sai valmis

toreeeee, ei läind aastatki!

Laps on hullem kui peded

Varem kostis meie paksude seintega koju naaberkorterist aeg-ajalt meesterahvaste kiljumine. Seal need kaks noormeest omavahel hullasid. Nüüd, aasta hiljem tagasi kolides, saime kohe aru, et asemele on tekkinud mingi noor pere, kes pisikest titte kasvatab. Ma ei tea, kas tegemist on sama korteriga või mitte aga kiljumine on asendunud röökimisega. Kui enne saime magamata tunde veeta mõnikord harva, siis nüüd ei ole pääsu igaöise kisa eest. Äge.

Varem oli ainus lootus see, et pedede seksuaalelu muutub rutiiniks ja enam pole nii põnev ja vajalik alati kisada, siis nüüd ärgitab meie lootust see, et laps kasvab suuremaks. Lootus peab ju ikkagi olema.

Ahjah - bottom line on, et laps on hullem kui need peded. Meie jaoks.

Padi

Mu uhkes viietärnilises voodis olid kõik kolm patja kaetud mingist ebamugavast riidest püüriga. Noh, eks ta vast mingi peen riie oli aga mina ei osanud seda hinnata, et kareda kestaga padja vastu ööde kaupa pean oma nägu nühkima.

Esimese öö elasin üle aga järgmisel tirisin padja püüri seest välja. Sees oli veel üks püür, selline mõnus pehme ja valge, nagu tavaliselt hotellides magamiseks pakutakse.

Loomulikult oli järgmiseks õhtuks padi tagasi pistetud ja mina tirisin jälle välja.

Järgmisel-järgmisel õhtul tuppa jõudes oli vihjest aru saadud ja kõigile kolmele padjale valged pehmed püürid ümber pandud. Nii tore! See veenis mind hoopis paremini hotelli esmaklassilisuses kui mis iganes muu äge asi seal toas.