Archive for 31. okt. 2008

Udupea

oktoober 31, 2008

Mul on tõsised keskendumisraskused. Ma ei ole vist kunagi enda juures selliseid probleeme täheldanud. Võib-olla ainult täiesti stressis ja ületöötanud peast. Praegu ei tohiks igatahes kumbagi probleemi (veel) olla. Aga ma lihtsalt ei suuda piisavalt palju infot korraga ajju salvestada. Ei tea, kas tõesti on tegu vähese trenniga viimasel aastal. Mul oli täna vähemalt seitse töökõnet, kus pidin osalema küll suures osas kuulajana, kuid soovitavalt ka arusaajana ning võimelisena hiljem mäletada, mida räägiti.

Kõigepealt unustasin ära mis kell mul esimene kõne pidi olema ja jäin otse loomulikult tööle hiljaks. Ma lihtsalt ei suutnud ennast kodust diivani pealt piisavalt aegsasti üles ajada ja tööle minema sundida. Olin üleval, riided seljas, kõik okei aga lihtsalt ei suutnud püsti tõusta ja minema hakata. Noh ja lõpuks ma siis kimasin liiklusohtlikult kohale ja olin täpselt selleks ajaks kohal, kui kõne hakkas lõppema.

Sain ennast kuidagi välja vabandada, kui märkasin, et poole tunni pärast algab juba järgmine kõne, millega olin suurepäraselt samale ajale veel ühe kõne organiseerinud. Kuna üks kõne oli olulisem kui teine, tegin omad valikud ja asusin helistama. Üritasin keskenduda ja asja sisse süveneda, kuid täpselt parajal ajal hakkas sisse helistama see teine kõne ja omastarust kavalalt võtsin ka selle vastu. Täpselt selle minuti jooksul, kui teises kõnes tere ütlesin ja siis kõik salaja mute-peale panin, räägiti selles olulises kõnes midagi olulist. Minu eemalviibimine oli loomulikult märkamata jäänud ja kui tagasi jõudsin, võeti kõne kokku ja lubati mingi e-mail saata. Meie poolt. Mis delegeeriti loomulikult mulle. Mis oli täielik error, sest ma ei kuulnud täpselt, mis selle meili sisu peaks olema.

Argghh… ma arvan, et kui ma niimoodi jätkan, siis varsti enam ennast välja ei keeruta. Pean välja mõtlema, kuidas oleksin võimeline kogu selle info endale ajju salvestama, mida töökaaslased minu suunas pritsivad. Eriti raske on see, et minult oodatakse loomulikult by default veidi paremat informeeritust, kui oodataks täiesti uuelt töötajalt ja seda täiesti õigustatult. Täiesti õigustatud on ka loomulikult ootus, et mulle ei pea kaks korda asju üle rääkima.

Oeh… ka praegu käib mingi kuradi kõne, millest kuulen iga kolmanda sõna asemel bla-bla. Peaks vist vitamiine sööma hakkama või ristsõnu lahendama, et mälu jälle ellu ärkaks.

Tree Hugger – selle blogi nimilaul

oktoober 30, 2008

Onutütar

oktoober 29, 2008

Mu onutütrel oli eile sünnipäev. Ta elab küll nii kaugel, et kallistama teda Itaaliasse ei jõudnud, aga eks teeme jõulude ajal tagasi, kui ta Eestisse käima tuleb.

Tahtsin temast lihtsalt natuke kirjutada, sest ta on üks tähtsamaid inimesi mu elus, kuigi me omavahel väga tihti ei kohtu. Minu õde laias maailmas.

Lastena olime tihti koos oma ühiste vanavanemate juures ja kuigi ta tundus mulle natuke äbarik (mina olin ju nii palju tugevam ja osavam omastarust :D) siis ikkagi tundsin tema vastu väga sügavat poolehoidu. Oli mul ju mängimiseks peale tema lähisugulastest ainult üks väiksem vend, kes veel vähem kriteeriumitele tugevast ja osavast vastas. Kahtlustan, et mu vennal on niisugusest minupoolsest hinnangust siiamaani sügav alaväärsuskompleks kuskil alateadvuses alles, aga see selleks. Kui natuke suuremaks sain, eks see suhtumine kasvas välja.

Kui umbes puberteediikka jõudsime, siis ruulisin ma jälle. Onutütar oli selline pikk ja peenike ning varapuberteetlikult kohmakas. Mina olin kah kohmakas, aga seda kompenseerisid näiteks edukalt suurenevad rinnad ja üleüldse meeldisin ma poistele mõnevõrra rohkem kui tema. Aga sellega perioodiga piirdus nii minu suuremate rindade tõttu ruulimine kui ka tema kohmakus ja hakkasime hoopis täitsa eri suundades erinevateks inimesteks arenema.

Ühel ilusal päeval sai selgeks, et pikad ja peenikesed tüdrukud on tegelikult väga ilusad ja kõlbavad modelliks või tantsijaks või milleks iganes. Nii avastatigi mu onutütar ja ta vahetas alguses ajutiselt, kuid tegelikult hoopis pikaks ajaks elukoha Itaalia vastu.

Loomulikult olid kõik alguses paanikas. 18-aastane tüdruk omapead Itaalias. Minesatea, mis kõik juhtub ja mida ta seal teeb. Selleks ajaks oli selgunud tema andekus keelte alal ja Tartu Ülikooli ilma konkursita sisse kutsutud. Aga tema, oh-hirmus, otsustas hoopis Itaaliasse jääda.

Mina ei osanud siis tegelikult asjast midagi arvata. Olin kahevahel ja mõnikord juurdlesin, et kas ta ikka päris täpselt teab, mida teeb. Ise rabastasin ülikoolis, tööl ja napaka suhtega nii kõvasti, et tegelikult ei jäänud teiste pärast muretsemiseks kuigi palju aega. Kord või paar aastas saime ikka kokku ja rääkisime oma eludest. Sel ajal arvasin, et ega see suhe, mis tal Itaalias mitu aastat juba kestnud, talle ikka päris hea ei ole. Eks see küll rohkem jama kui head kaasa tõi, aga siinkohal muidugi targutas pada katla üle, sest ega mu enda poiss-sõber sugugi fantastilisem polnud. Lõpuks saime isegi koos naerda, et mõlemat peteti mingi vana punapeaga. Milline kokkusattumus!

Kui talle esimest korda Itaaliasse külla sõitsin, oli meil tõesti väga tore. Lõpuks ometi saime üle pikkade aastate omavahel nii palju jutustada, kui süda kutsus. Ma ei pidanud teda enam paljude sõprade-tuttavatega jagama, nagu siis, kui ta Eestis käis. Hakkasin paljudest asjadest hoopis teistmoodi arusaama. Ette kujutada võib omaette ju ükskõik mida, aga kohapeal näha on hoopis midagi muud. Tänaseks olen tal külas käinud juba kolm korda, viimati alles nüüd septembris oma pika reisi raames. Ja ma tahan öelda, et olen tema üle täiesti hullupööra uhke!

Itaalias ei ole noorel blondil tüdrukul oma elu kuigi kerge üles ehitada, aga mu onutütar on sellega väga suurepäraselt hakkama saanud. Kohmakusest pole juba ammu enam midagi järgi, temast on saanud ilus, tugev ja hullupööra tubli noor naine. Kõige rohkem imetlen seda, kuidas ta on selles raskes eelarvamusterikkas, haridust mitte väga kõrgelt väärtustavas ühiskonnas nii kindlalt suutnud oma liini ajada. Eriti, kui teda ümbritsevad inimesed pole just päris samade põhimõtetega.

Tänaseks on ta realiseerinud oma erilise andekuse keelte alal, mida Firenze ülikoolis veel edasi õpib. Kevadel läbis ta giidikursuse eksami, mis lubab tal teha tuure viies (!!!!) keeles. Oh, ma olin seda kuskil Austraalia sügavustes teada saades nii õnnelik, nagu oleks ise millegagi hakkama saanud. Kõige rohkem olen ma rõõmus selle üle, et ta on leidnud oma elus midagi, mis talle tõeliselt meeldib, milles ta andekas ja hea on ning vaatamata aeglasele tempole (nagu ta ise kogu aeg nalja teeb) ja ümbritsevale keskkonnale pidevalt selle poole edasi liikunud. Seda kõike ilma kodu, lapsepõlvesõprade ja pere (igapäevase) toetuseta.

Eile talle helistades kuulsin, et talle oli sünnipäevaks kingitud elektrooniline klaver ja pidin üllatusest laua alla kukkuma. Mul oli juba meelest läinud, et ta oskab ka veel suurepäraselt klaverit mängida! Ei oska ette kujutadagi, et mõni kingitus talle veel ideaalsem oleks olnud.

Meie elud on alati küll üsna erinevad olnud, kuid ma olen näinud kõrvalt, kuidas ta on täiesti fantastiliseks positiivseks inimeseks kasvanud ja ma armastan teda väga.

Minu kallis õde, ma olen väga uhke ja õnnelik su üle!

Hakkab tulema

oktoober 28, 2008

Eile vist hakkas esimest korda tunda andma kerge tööstress. Kuidagi sakkis kontoris istumine ja üldse ei edenenud midagi. Esmaspäev ka ju ikkagi. Pean hakkama harjuma sellega, et esmaspäevadel ja reedetel on oma tähendus, enam ei ole nad lihtsalt päevad.

Kodus vehkisin rahustuseks ühe käega seina värvida ja teisega süüa teha. Elu on vist igavaks hakanud minema. Mõtlesin, et ma ise küll vist oma blogi ei viitsiks lugeda, kui ma keegi teine oleks. Vist on tekkinud olukord, kus kõik tegevused tunduvad liiga ebahuvitavad selle kõrval mis kuu aega tagasi toimus. Kuigi midagi muud praegu küll ei igatse. Kodus ja tööl on hea. Igav ja rahulik, aga hea.

Järgmisel nädalal saab jälle actionit, algab kümnepäevane komandeering Luxemburgis.  Eks ma siis jälle pendeldan Huggeri ja Logbooki vahel. Ikkagi reis, mis sellest, et tööreis.

Üks sein

oktoober 26, 2008

Kodu update’imise mõttes oli plaan esialgu ära värvida üks esiku sein. Kui üks sein oli valmis, siis vaatasin, et pool värvi on järgi ja teine sein limpsas selle peale maialt keelt. Kristjan samal ajal pahteldas teises toas ja ei teinud minu ettepaneku peale ka järgmine külg ette võtta erilisi nägusid. Järeldasin selles nõusolekut, tõmbasin veel pool rulli teipi servade peale laiali ning vehkisin pinstliga agaralt niikaua, kuni ka teine pool esikut tume punakaspruun oli.

Kaks seina värvitud ja teisel kahel sobiv heleoranź jume peal, hakkasin õhinal maalriteipi ära tirima. Millega koos tirisin värvimata seintelt alla suuri latakaid vana värvi. Ohjah, polnud just kõige toredam tunne. Just siis, kui tundus, et töö hakkab valmis saama, tuli järeldada, et tegelikult olen umbes poole peal. Eks olukorraga tuli midagi ette võtta ja vantsisime plaan B alusel jälle ehituspoodi, kus uue värvi kokku lasime segada. Nii saigi ühest seinast terve esiku ülevärvimine.  Mis seal ikka. Eks saabki ilusam.

Põletada pärast lugemist

oktoober 25, 2008

Eile käisin esimest korda kinos. Esimest korda Eestis tagasi viibitud aja jooksul siis. Viimati istusime koos kinos ilmselt Cairns’is mitu kuud tagasi. Igatahes tundsime end mõnusalt ja tegime nalja, et lähme deidile.

Esimene kummaline asi oli see, et samas kinosaalis istus vähemalt kolm tuttavat. Ma pole veel siiamaani harjunud, et välja minnes võib igal sammul mõne tuttava inimesega kokku joosta. Sain jälle peale seanssi kiirkorras vuristada nagu lindilt: “Juba kolm nädalat oleme tagasi… jah, nüüd käime tööl… käisime Aasias, Austraalias ja Uus-Meremaal… kokku 19 riiki… jah, väga tore on kodus tagasi olla… jnejne…kindlasti saame kokku millalgi jah…”  Pärast nurga taha jõudes purskasime naerma. Lihtsalt naljakas on juba igale tuttavale täpselt sama teksti ette vuristada. Aga mis seal ikka teha, eks me varsti oleme juba nii kaua kodus olnud, et kõik esmakohtumised on toimunud ja reisistki piisavalt aega möödas, et see alati esimeseks teemaks ei tõuse.

Film ise oli väga lahe. George Clooney ja Brad Pitt moodustavad alati superseltskonna, kuid selles filmis mängisid nad veel nii ebatavalistes osades, et mul hakkas naljakas juba nende ekraanile ilmudes. Stsenaarium oli andekas ja kuigi filmi klassifitseeritakse komöödiaks, siis naljad ei olnud kuidagi hollywoodlikud-idiootsed vaid pigem absurdsed ja ootamatud. Päris koomiline oli iseenesest kogu läbiv keskeakriisi ning väliselt säravate, kuid sisemiselt õnnetute ja totakalt meeleheitel inimeste igapäevaelu. Tüüpiline teiste üle naermise film ja tekitab paljudel kindlasti mina-elan-neist-ikka-kõvasti-paremini või mina-ei-muutu-kunagi-selliseks-tunde.

Hea film, soovitan. Eeldab siiski mõningast huumorisoone ja intelligentsuse olemasolu.

Silk

oktoober 24, 2008

Ma armastan sushit ja kõige paremat saab Tallinnas minu meelest Narva mnt. Silk’ist. Vahepeal oli toimunud remont, kohta tehtud veidi suuremaks ning minu meelest vähem hubaseks… aga ega ma loomulikult mitte sellepärast sinna ei läinud. Tahtsin ikka seda head sushit saada, mille maitse juba mõnda aega peas oli keerelnud.

Sushi oli hea, tõesti hea. Nagu alati oli olnud. Isegi Tokyo kesklinna hindadest kallimat tasu polnud selle eest kahju maksta.

Aga… kõigi jookide hinnad oli täiesti ebanormaalselt kalliks läinud. Tellisin toidu kõrvale (imepisikese) kannu piparmünditeed, mis maksis 50 (?!?!) krooni, oli täiesti kohutavalt mõru (mitu korda liiga palju teepuru selle väikse kannukese kohta) ja seega polnud piparmündimaitsest suurt järel. Põhimõtteliselt kõlbas see tee ainult nuusutamiseks. Isegi suhkrut tuli eraldi kõrvale küsida, automaatselt seda lauda ei toodud.

Magustoiduks tellisime praetud banaani (vist jäätisega) ning kui meile see lõpuks lauda toodi, ei suutnud kumbki banaani kuskilt tuvastada. Selle asemel oli taldrikusse puistatud cornflakes’e ja iiriskommi tükke. Kui ettekandjalt uurisime, et kas see on ikka meie poolt tellitud asi, siis ta väitis, et me tellisimegi jaapanipärase jäätise: “Tjeje sorm olji ju SJEAL!!” (vihjates sellele, et lisaks ütlemisele näitasime ka menüüst näpuga täpselt seda mida soovime). Tagantjärele tuvastada, kus see sõrm ikkagi asus, ei olnud eriti lihtne ja kuna me pole suuremad asjad kaklejad ning neiu ettekandja ei näidanud ka ise üles mingit valmidust magustoitu õige vastu ümber vahetada, siis püüdsime selle jaapanipärase jäätisega leppida. Ei olnud suurem asi. Maitses nagu liiga magus jäätis conflakes’idega.

Oijahh. Lõpuks otsustasime, et kuna sushi oli ikkagi väga hea, siis päris tapvat hinnangut kohale andma ei hakka. Teinekord tellime lihtsalt kaasa. Jootraha jätsime küll seekord andmata. Hullud mässajad küll, ma ütlen 😉

Tallinna liikluses värske pilguga

oktoober 23, 2008

Huvitav oli see, et kui Eestisse saabusin, tundus siinne liiklus täiesti fantastiliselt mõnus ja rahulik. Rida vahetades lasti mind alati vahele, kõik sõitsid ilusti oma reas, isegi tavapärased kiirused tundusid olevat allapoole ja lähemale tegelikule piirkiirusele nihkunud. Jalakäijana lasti mind alati üle tee. Täiesti super.

Nüüd, kui paar nädalat olen liikluses ringi tuuseldanud, saan aru, et otseselt polegi liiklusel midagi viga, aga siin on üks täiesti omapärane featuur, mida kuskil maailmas rohkem kohanud ei olnud – üksikud närvihaiged. Ma tean, et see pole kellelegi üllatus, kuid mina nägin tõesti liiklust tagasitulles teise pilguga. Kui enne tundus, et siin on hull liiklus, siis nüüd arvan, et siin on lihtsalt käputäis hulle. 99% liiklusest tõesti on rahulik ja viisakas, kuid alati leidub paar juhti, kes järsult rapsima kukuvad ja käituvad täiesti arusaamatult.

Huvitav mida nad söövad?

Muide jõhvika- ja ploomimahl maitsevad teistmoodi kui varem, keemiamaks on läinud kuidagi 😦

Sarjast “Ma ei oska enam suhelda”

oktoober 23, 2008

– “Tsau, kuule ma jõudsin natuke varem siia, ma olen juba kohal”

– “Juba kohal?”

– “Jah!” (mõtleb, kas äkki oli kellaajast valesti arusaanud, et teine imestab)

– “ja mis sa seal teed?”

– “Ootan sind!” (daa!)

– “Mind?”

– ?????

– “Helen olen!” (ohjeldamatu naer)

– ??? “Eeee… vabandust… eee (lambike lõi põlema). Ma omastarust helistasin Kerlile (blush)”

– (naer)

(naljad selle üle, kuidas reisilt saabunud inimene ei oska mobiiltelefoni kasutada)

(olin kiirvalimise klahvid nr 4 ja 5 segamini ajanud)

(pika eemalviibimise tõttu ei tundnud oma sõbrannat häälest ära ka)

Reis kummitab

oktoober 22, 2008

Eile sain kolme erinevat moodi ellu jälle natuke oma suurt reisi. Kõigepealt chattisin hommikul Priiduga, kes ikka Austraalias ringi seikleb ja natuke oma elust ja plaanidest rääkis. Viimasel ajal pole ta eriti agaralt bloginud ja nii ei olnud ma enam tema praeguste tegemistega kursis.

Tore oli kuulda, kuidas tal seal läheb, kuid ausalt öeldes ei oleks tahtnud olla tema asemel. Mul vist ikka sai ringirändamisest mõneks ajaks isu täis. Kohe üldse ei viitsiks hetkel igaks õhtuks uut ööbimiskohta otsida või mingite kaupmeestega jännata. Eks see tahtmine tuleb kindlasti kunagi tagasi ja ma tegelikult imestan, et veel ei ole tulnud. Ma vaatan isegi palmide ja sinise merega puhkusereisiplakateid täiesti ükskõikse näoga. Pigem ajab kihevile mõni kodumaine matkarada või kasvõi vanemate tagahoov.

Peale tööd sain kokku oma reisiblogi 100 000 külastaja auhinnamängu võitjaga. Natuke kohmetu oli mõlemal aga surusime kätt ja olime rõõmsad. Nii südantsoojendav on ikka kellelegi midagi kinkida, pärast oli mul terve kodutee naeratus näos. Vahva, et inimesed üldse seda mängu tõsiselt võtsid, ma poleks nii agarat osalemist julgenud küll oodata.

Õhtul tulid külla kaks töökaaslast, kes huvitusid natuke sügavamalt meie kogemustest ja tahtsid oma planeeritavate reiside kohta nõu küsida. Loodan, et oli ikka abi ka. Lahe on see, et üks neist astub maailma avastama 20. novembril, täpselt 1 päev ja 1 aasta hiljem kui meie. Mõtlesin pärast, et mulle oleks küll abiks olnud, kui neid asju enne reisi teadnud oleks. Ehk siis on temal ka tänu meile natuke lihtsam.

Hirmsasti tahaks teatrisse, midagi ilusat ette võtta. Aga kompromiss on juba tehtud – sel kuul sain meele rõõmustamiseks osta värve ja pintsleid, etendustesse investeerimine mõjuks juba raskemini. Ma tõesti ootan oma esimest palgapäeva siira innuga. Viimati juhtus selline asi täpselt aasta tagasi.