Mhmh

Mind saadeti kohe teisel tööpäeval tamtararaa – reisima. Nagu ma seda viimasel ajal vähe oleks teinud. Üsna kiiresti sai selgeks, et olen ikka küll liiga vähe teinud, vähemalt pole mu orienteerumisoskused kuigi advanced. Eksisin Londonis täiesti totaalselt ära. Kuna olin ägedasti google mapsist ühe väikse tüki kaarti kaasa pildistanud (see on üks ütlemata tänuväärne aga kohati ka mõttetu asi linnakaardist vajalik jupp digifotokasse pildistada ja selle järgi orienteeruda), siis väga kiiresti selgus, et tükk oli minu ampluaa jaoks liiga väike. Lisaks spurtisin enesekindlalt esimese hooga kaardist välja ning pärast ei suutnud enam enda seatud kitsastesse raamidesse tagasiteed leida.

Lahe lahe. Nagu filmis – linnakaarti pole, sularaha eriti pole, telefon teeb viimseid tõmblusi ja viskab lõpuks pildi tasku, põhimõtteliselt on ka hotelli nimi meelest läinud (just see oluline lisanimi, sest Radissone on Londonis vähemalt neli) ja mina turtsudes ja eesti keeles vandudes kontorit otsides (ja tegelikult sellest üha kaugenedes) sihitult ringi hulkumas. Lõpuks hakkas veel vihma kah sadama ja kui teed küsisin, siis vastati murelikult: “Well, I know this street… but its not in the neighbourhood…”

Lõpuks võtsin alistunult takso ja möönsin mokaotsast, et olen eksinud, palun viige sinnajasinna; vähemalt kontori aadressi olin enne telefoni suremist jõudnud üle küsida). Taksojuht oli väga tundeline ja avaldas oma erakordset muret, et minusugune ilus tüdruk niimoodi suures linnas üksi ringi kooserdab. Jätsin ütlemata, et olen aasta otsa mööda oluliselt hullemaid urkaid, kui London, ringi kooserdanud ja mõnes mõttes nagu üsna palju näinud. See polnud lihtsalt see hetk. Olin blond ja nunnu ja lasin suurel targal taksojuhil ennast kohale viia.

Muidugi sain töökaaslastelt õhtusöögil suurema iroonitsemiskoslepi kaela. Mina suur maailmarändur ja nüüd siis niimoodi kakerdan esimesel tänavanurgal vales suunas minema ja et tõenäoliselt olin lihtsalt eksinud terve see aasta, läksin tegelikult ainult kaheks nädalaks puhkusele ju. Ohjaah.

Läks päris pikaks ja rahvarohkeks see õhtusöök, aga lõpuks sain kuidagi plehku kah, kell ju “alles 12” Londoni ajas ja mõned ei suutnud mõista sellist pidurdamist aga tjah… homme ma ilmselgelt tänan ennast, kui uue ülemusega kokku saades mõtlen nendele tekiiladele mis kõik täna joomata jäid.

Right… nüüd kiirelt vanni ja magama.

Advertisements

Sildid:

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: