Peaaegu terve aasta pole olnud minu elus nädalavahetusi kui selliseid, olid lihtsalt päevad. Nüüd on käes, ja hakkab vaikselt lõppema, esimene nädalavahetus, mis asub minu jaoks kahe töönädala vahel. Esimene tunne on, nagu oleksid nädalavahetused narrimiseks tehtud. Justkui hakkab juba mõnus, saad rahulikult jalad välja sirutada ja juba peab jälle tööle hakkama. Aga eks peab harjuma, et nüüd nii see elu ongi.
Ülemus sõitis kaheks nädalaks Kõrgõstani matkama ja reedel enne seda saatis kõik lahtiste otsadega asjad meilitsi mulle. Homme siis tuleb hakata nendega tegelema ning midagigi aru saama. Ei julgusta ka mõte, et kelleltki pole miskit küsida ka, tuleb ainult enda peale loota. Mis seal ikka, eks hakkan järjest servast peale.
Rõõmsat ärevust tekitab teadmine, et poodides tuuslamise tulemusel on toanurgas ootamas mõned värvid, pintslid ja muud toredad asjad, mis kodu varsti natuke teistsugusemaks peaksid muutma. Kuigi otseselt mingit remonti vaja teha ei ole, tahaks peale pikka eemalviibimist midagi natuke põnevamaks muuta. On siin juba kolm aastat niimoodi elatud kah juba.
Mõnus sisseelamise tunne on vaikselt tekkimas, enam pole kodu ja töö täiesti uued põnevad asjad vaid hakkavad tasapisi jälle elu püsiosaks muutuma. Hea.
Tree Hugger 