Onutütar

Mu onutütrel oli eile sünnipäev. Ta elab küll nii kaugel, et kallistama teda Itaaliasse ei jõudnud, aga eks teeme jõulude ajal tagasi, kui ta Eestisse käima tuleb.

Tahtsin temast lihtsalt natuke kirjutada, sest ta on üks tähtsamaid inimesi mu elus, kuigi me omavahel väga tihti ei kohtu. Minu õde laias maailmas.

Lastena olime tihti koos oma ühiste vanavanemate juures ja kuigi ta tundus mulle natuke äbarik (mina olin ju nii palju tugevam ja osavam omastarust :D) siis ikkagi tundsin tema vastu väga sügavat poolehoidu. Oli mul ju mängimiseks peale tema lähisugulastest ainult üks väiksem vend, kes veel vähem kriteeriumitele tugevast ja osavast vastas. Kahtlustan, et mu vennal on niisugusest minupoolsest hinnangust siiamaani sügav alaväärsuskompleks kuskil alateadvuses alles, aga see selleks. Kui natuke suuremaks sain, eks see suhtumine kasvas välja.

Kui umbes puberteediikka jõudsime, siis ruulisin ma jälle. Onutütar oli selline pikk ja peenike ning varapuberteetlikult kohmakas. Mina olin kah kohmakas, aga seda kompenseerisid näiteks edukalt suurenevad rinnad ja üleüldse meeldisin ma poistele mõnevõrra rohkem kui tema. Aga sellega perioodiga piirdus nii minu suuremate rindade tõttu ruulimine kui ka tema kohmakus ja hakkasime hoopis täitsa eri suundades erinevateks inimesteks arenema.

Ühel ilusal päeval sai selgeks, et pikad ja peenikesed tüdrukud on tegelikult väga ilusad ja kõlbavad modelliks või tantsijaks või milleks iganes. Nii avastatigi mu onutütar ja ta vahetas alguses ajutiselt, kuid tegelikult hoopis pikaks ajaks elukoha Itaalia vastu.

Loomulikult olid kõik alguses paanikas. 18-aastane tüdruk omapead Itaalias. Minesatea, mis kõik juhtub ja mida ta seal teeb. Selleks ajaks oli selgunud tema andekus keelte alal ja Tartu Ülikooli ilma konkursita sisse kutsutud. Aga tema, oh-hirmus, otsustas hoopis Itaaliasse jääda.

Mina ei osanud siis tegelikult asjast midagi arvata. Olin kahevahel ja mõnikord juurdlesin, et kas ta ikka päris täpselt teab, mida teeb. Ise rabastasin ülikoolis, tööl ja napaka suhtega nii kõvasti, et tegelikult ei jäänud teiste pärast muretsemiseks kuigi palju aega. Kord või paar aastas saime ikka kokku ja rääkisime oma eludest. Sel ajal arvasin, et ega see suhe, mis tal Itaalias mitu aastat juba kestnud, talle ikka päris hea ei ole. Eks see küll rohkem jama kui head kaasa tõi, aga siinkohal muidugi targutas pada katla üle, sest ega mu enda poiss-sõber sugugi fantastilisem polnud. Lõpuks saime isegi koos naerda, et mõlemat peteti mingi vana punapeaga. Milline kokkusattumus!

Kui talle esimest korda Itaaliasse külla sõitsin, oli meil tõesti väga tore. Lõpuks ometi saime üle pikkade aastate omavahel nii palju jutustada, kui süda kutsus. Ma ei pidanud teda enam paljude sõprade-tuttavatega jagama, nagu siis, kui ta Eestis käis. Hakkasin paljudest asjadest hoopis teistmoodi arusaama. Ette kujutada võib omaette ju ükskõik mida, aga kohapeal näha on hoopis midagi muud. Tänaseks olen tal külas käinud juba kolm korda, viimati alles nüüd septembris oma pika reisi raames. Ja ma tahan öelda, et olen tema üle täiesti hullupööra uhke!

Itaalias ei ole noorel blondil tüdrukul oma elu kuigi kerge üles ehitada, aga mu onutütar on sellega väga suurepäraselt hakkama saanud. Kohmakusest pole juba ammu enam midagi järgi, temast on saanud ilus, tugev ja hullupööra tubli noor naine. Kõige rohkem imetlen seda, kuidas ta on selles raskes eelarvamusterikkas, haridust mitte väga kõrgelt väärtustavas ühiskonnas nii kindlalt suutnud oma liini ajada. Eriti, kui teda ümbritsevad inimesed pole just päris samade põhimõtetega.

Tänaseks on ta realiseerinud oma erilise andekuse keelte alal, mida Firenze ülikoolis veel edasi õpib. Kevadel läbis ta giidikursuse eksami, mis lubab tal teha tuure viies (!!!!) keeles. Oh, ma olin seda kuskil Austraalia sügavustes teada saades nii õnnelik, nagu oleks ise millegagi hakkama saanud. Kõige rohkem olen ma rõõmus selle üle, et ta on leidnud oma elus midagi, mis talle tõeliselt meeldib, milles ta andekas ja hea on ning vaatamata aeglasele tempole (nagu ta ise kogu aeg nalja teeb) ja ümbritsevale keskkonnale pidevalt selle poole edasi liikunud. Seda kõike ilma kodu, lapsepõlvesõprade ja pere (igapäevase) toetuseta.

Eile talle helistades kuulsin, et talle oli sünnipäevaks kingitud elektrooniline klaver ja pidin üllatusest laua alla kukkuma. Mul oli juba meelest läinud, et ta oskab ka veel suurepäraselt klaverit mängida! Ei oska ette kujutadagi, et mõni kingitus talle veel ideaalsem oleks olnud.

Meie elud on alati küll üsna erinevad olnud, kuid ma olen näinud kõrvalt, kuidas ta on täiesti fantastiliseks positiivseks inimeseks kasvanud ja ma armastan teda väga.

Minu kallis õde, ma olen väga uhke ja õnnelik su üle!

Advertisements

Üks vastus to “Onutütar”

  1. Carola Says:

    awwww! jajahh, hilised òied 😀 😀 😀 Aga sa tead, et oled ise mul kòige suuremaks eeskujuks alati olnud! Armastan sind ka!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: