Otsas-otsas (see nädal)

Palju olen jõudnud aga ikkagi on nädalavahetused mõeldud narrimiseks. Just hakkab hea, kui juba tuleb uuesti tööle joosta. Järgmine nädal ei ole just niisugune, millise saabumist väga kannatamatult ootaks, aga eks tuleb ta päev korraga ette võtta ja läbi teha. Boonuseks näen võib-olla Anneleeni. Seda siis, kui võtan järgmisel nädalavahetusel ette paaritunnise rongisõidu Belgiamaale.

Seinavärvimismaraton pole ikka veel läbi saanud, juba kolmandat korda peab esiku värvi minema juurde ostma. Hea mõnus hammastekrigin tekib korterisse astudes ja selle totaka seinaga kohtudes. Ma arvan, et täpselt siis, kui kõik lõpuks valmis, saame aru kuidas seinavärvimine tegelikult käib. Nagu, kurat, esimest korda värviks.

Autole sain talvekummid alla. Protseduuri käigus selgus, et see auto, mis täna öösel akna taga ennastunustavalt kisas, oli seesama, millega praegu sõidan. Ukselukk oli lahti murtud, kuid midagi kadunud ei olnud. Juurdlesime küll, kas alarm hirmutas ära või mingid ootused autosse istudes ei saanud täidetud, kuid see ei teinud olematuks fakti, et keegi sinna sisse murda tahtis ja midagi endale võtta kavatses. Ikkagi nõme tunne ja jõuetu viha tõstis pead. Kes teab, kas tullakse varsti tagasi selle järele, mis viimasel ööl maha jäi. Urr!

Veel ei jaksa pikalt jutustada vanaema sünnipäevast, kus vennaga üle pika aja kokku juhtusin, külaskäigust sõbranna uude koju, kus rummkooladega joogikabet mängisime ja tänasest jooksutrennist päikselises metsas. Kõik head asjad muidugi.

Üks kuu sai kodus oldud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: