L

Hiilisin täna oma viietärnihotellist läbi Prisma kilekott näpus ja endamisi kaaludes, kas teha nägu nagu see oleks maailma kõige loomulikum tegevus või üritada võimalikult märkamatuks jääda. Tegelikult muidugi kedagi ei huvitanud mis kotiga ma seal ringi luurasin, aga eks see on niisugune inimlik mure, et mida ikkagi teised minust arvavad. Põhjus oli selles, et õhtul lähme otse kontorist jooksuvõistlusele ja mul lihtsalt ei olnud mitte kuskile mujale oma spordiriideid pista. Taskusse ei mahtunud.

Eile õhtul käisime ühte tüdrukut heale teele uude töökohta saatmas ja sain üllatatud, kui selgus, et Luxis on baarides suitsetamine lubatud. Olin juba ära unustanud kui ebameeldiv on sigaretisuitsu sees istuda ja kui vastikult riided pärast haisevad. Nõrgana otsustasin juba kella kümneks hotelli magama suunduda, kui tugevemad lõpetasid varahommikul kuskil klubis. Ma tõesti ei tunne, et oleksin millestki väga ilma jäänud.

Vaikselt uurisin oma endise ülemuse vallandamise tagamaid eelmise aasta lõpus. Kusjuures umbes viieteistliikmelisest finantstiimist siin Luxis olin varem kohtunud umbes viie inimesega. Ülejäänud on aasta jooksul vahetunud. Tõesti, nagu teise firmasse oleks tööle tulnud.

Täna hakkame lõpetama fantastilist raporteerimispakki, mis otse kaugele Ameerikasse emafirmasse saadetakse ja mõnes mõttes on tore tunne küll. Esimest korda näen, mis mu firmas tegelikult toimub. Enne olin kursis ainult Eesti ettevõtet puudutavate teemadega. Põnev on, oskaks kunagi midagi kaasa ka rääkida, oleks veel ägedam.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: