Archive for 31. dets. 2008

Tegin väikse kokkuvõtte

detsember 31, 2008

Kopeerima ei hakka.

Head uut!

Advertisements

Kolm eesti filmi

detsember 28, 2008

Viimasel ajal olen ära vaadanud kolm filmi, mida juba mõnda aega olen tahtnud näha: Mina olin siin, Detsembrikuumus ja Sügisball. Kõik omajagu masendavad. Ma tõesti mõnikord mõtlen, et kas puht põhimõtteliselt ei tehta Eestis positiivseid filme või poleks need populaarsed – rahvas ei oskaks tegelastega samastuda või neile kaasa elada? Kaks esimest olid tegelikult omamoodi huvitavad ja kirjeldasid elu nii nagu ta mingis Tallinna nurgas mingis ajavahemikus oligi. Sügisballi kohta jätan arvamuse avaldamata, see oli lihtsalt üle minu taluvuspiiri. Pool tundi vist pidasin vastu.

Kena oli näha, et kõigis filmides oli püütud näitlejatena kasutada ka inimesi, kes varem ei ole tähelepanu keskpunktis olnud. Viimasel ajal tundub, et absoluutselt igasse rolli arvatakse sobivat Rasmus Kaljujärv ja Mirtel Pohla. Kenad ja armsad inimesed küll mõlemad, kuid tõesti…mul hakkab neist tasapisi siiber saama. Igasugune vaheldus on teretulnud.

Detsembrikuumus meeldis mulle neist filmidest enim. Meeldis, et asi oli tempokas, mitte ohkimine ja kaugusesse vaatamine. Tore koht oli see, kus keldris peituvad mehed arutasid, et ei tea palju neid venelasi seal on ja üks neist vastas: “Vabandust, mina olen venelane, need seal väljas on kommunistid.” Väike integratsioonikild ka sisse pandud. Kahju ainult tõesti, et kõige sellega nii hilja peale jäädi. Niisuguseid filme oleks pidanud hakkama vorpima kohe üheksakümnendate keskel. Aga kes see ikka tagantjärele tark ei oleks.

Üldiselt – ma ei saanud mingit suurt elamust. Tore muidugi, et neid filme ikka tehakse ja kes teine neist masendavatest naljadest ning negatiivsuse enesestmõistetavusest ikka aru saaks, kui eestlased.

Mõnus

detsember 26, 2008

Ma sain jõule oodata peaaegu kaks aastat, sest eelmisel aastal Kambodia linnas Siem Reap’is plastmassjõulupuude vahel toimunud õhtusöök ja hilisem väike Mekong-bucket ei vasta just minu ettekujutusele ideaalsest jõuluõhtust. Seekord sai naeru, taasnägemist, head süüa, kingijagamis- ja saamisrõõmu ning toredaid jõulujutte rohkem kui iial varem. Lisaks kahele varasemale sõpradele korraldatud jõulupeole oma kodus jõudsime muhedalt aega veeta mitmes kohas ja mitme perega. Lihtsalt mõnus oli.

Kuigi vanaisa ja vanaema juurde minek seekord oli veidi teisiti korraldatud ja vanaema viibis koos meiega Keilas, mu vanematekodus, ei tundunud ta äsjasele kaotusele vaatamata eriti kurvameelne. Kuigi aeg-ajalt jäi ta mtõlikult kaugusesse vaatama ja justkui eraldus meie seltskonnast, oli talle siiski rõõm viibida oma noorte lastelastega koos tütre hubases kodus.

Kuigi kingituste ostmisega jäin natuke hiljaks (jah, mina olengi üks neist purulollidest, kes jõlulaupäeva hommikul paari puuduolevat kingitust kaubanduskeskusesse otsima läks ja kelle üle kõik mõistlikud inimesed naerda said) jäin kõigega lõpuks rahule ja ei kirunud ennast sugugi, et asjad nii viimasele hetkele jäid. Jäid siis jäid, midagi hullu ju ei juhtunud.

Mulle ja Kristjanile oli jõuluvanal täiesti läbinähtav plaan – peale metsikut elu lõppeval aastal mööda maakera erinevaid nurki tuleb meid hakata jälle kultuurseteks kasvatama – saime väikeste kuhjade viisi teatri- ja kinopiletite vouchereid. Põhimõtteliselt terve 2009 aasta jooksul saame ohtralt kutuuri tarbima hakata. Igatahes suurepärane plaan, isegi olen sellist tasakesi pidanud.

Võin õnnelikult ohates öelda, et olid suurepäraselt mõnusad jõulud, täpselt sellised nagu ma lootsin ja ootasin. Hea oli, lähedaste inimeste olemasolu on mulle ikka nii hullupööra tähtis ja vajalik. Minu kallid.

Jõul

detsember 22, 2008

Sõbrad käisid eile külas ja enne veel tegime koos giidiga tiiru Kadrioru Lossis. Tore õhtu oli, päkapikud tõid kinke kuuse alla  ja mina suutsin isegi söödavad pirukad küpsetada. Esitasime Kristjaniga koos kingi saamiseks aborigeenide tantsu. Täpsemalt küll Krstjan mängis didgeridoo’d ja mina tantsisin lusikaid kokku tagudes (kuna kõlapulgad jäid meil kaasa toomata kahjuks). Täisvärk oleks loomikult alles siis olnud, kui ma oleks seda topless teinud ja Kristjan enne valge jahu sees püherdanud aga külalised vaimistusid ka meie säästu-variandist. Hõõgveini ja muidu veini läks ikka ohtralt ning vaatamata ürituse varasele algusele juba poole neljast päeval kestsid viimased külalised koos meiega päris hilisesse öösse. Hommikust ei taha rääkida.

Magada pole viimasel ajal üldse suuremat saanud. Reedesest lennust jõudsin ise koju juba laupäeval, kuid kohver alles täna hommikul. Noh, jõuluks vähemalt said kõik koju.

Täna tõin piparkoogimaja tööle, sest seda lahmakat ei oleks jõudnud minu kodus olnud sõbrad iialgi ära süüa. Vähemalt on siin paarsada inimest rohkem ja majal suurem tõenäosus õigesse kohta sattuda. Jube kahju oleks, kui peaks suurema osa ära viskama. Puruks teha oli seda tõeliselt raske, tagusin suure pussnoaga tükk aega enne kui juppe lendama hakkas. Igatahes on jagatud rõõm poole suurem ja piparkoogil on ka rõõmus meel söödud saada.

Ma ei tea..

detsember 17, 2008

..mismoodi ma seda äratuskella-asja arvutasin, kui poole kahe paiku magama läksin ja nuputasin millal tõusta, kui lennuk läheb 6.40. Eniveis, praegu tundub, et oleks võinud rahulikult tunnike kauem põõnata. Olin juba omadega Luxembourgi ajas vist. Huvitav oli üle mõne aja ka kaine autojuht olla, praegu olen igatahes otsusega enam kui rahul. Kuigi nüüd on vist tõestatud, et ka kaine peaga ei suuda ma loogiliselt arvutada.

Jõulupidu oli äge. Noh, mitte ÄGE aga ilus, elegantne ja enterteineeriv igatahes. Kohaletulnud rahvast tundus olevat kõvasti rohkem võõraid kui tuttavaid nägusid. Eks minu äraolekul on asjad veidike edasi arenenud loomulikult. Ma enne ei olnudki aru saanud, et Tanel Padari laulud on nii depresiivsed. Tunniajasest kavast tundus rõõmsamatoonilisem kõigest üks lugu. Mihkel Mattiiseni klimberdamine nurgas oli kuidagi veel õnnetum ja Imre ei säranud rahva keskel eriti vaid lasi oma kreeembrüleed abilistel kaussi loopida. Ei tea, kas staarid on jõulude ajal nii ära hooratud, et ei jaksa rõõmsat nägugi teha. Kolleegid vähemalt hoidsid rõõmsat tuju üleval ja olid üleüldiselt ilusad ja head.

Ja Kristjan ütles õhtu jooksul kolm korda, et ma olen ikka väga ilus (mm)

Naljakas…

detsember 16, 2008

…kuidas panga silmis muutud suhteliselt nobodyks, kui palka pole viimased 6 kuud arvele laekunud. Eriti naljakas on endale kedagi väiksepalgalist, aga 6-kuu stabiilse sissetulekuga inimest kaasliisijaks paluda, kui enda palk ületab tema oma kordades. Panga jaoks on tema igatahes kindlam ja väärtuslikum klient. Vottak.

Modell

detsember 15, 2008

Oo, ma olin täna modell. See on ikka väga raske tegevus küll. Lõualuu oli pärast naeratamisest krampis. Noh, loodame, et midagi pandavat sellest välja kah tuleb.

Hommikul mõtlesin, et oh ei viitsi täna eriliselt vaeva näha. See oli veel enne seda, kui teada sain, et fotograafil täna plaanis mind pildistama tulla. Vot ja siis olingi musta kampuni ja hobusesabaga rääbis, kui sain teate, et peaksin just täna eriliselt kaunis välja nägema. No igatahes ei saanud ju asi sedamoodi jätkuda ning kimasin koju, tegin soengu pähe ja panin veidi rõõmsamavärvilisemad riided selga. Uued saapad kah.

Juba esimesel “võttepaigal” kus pidin lamaskledes ajakirja lappama, jalad püsti (mitte päris nii nagu kirjelduse järgi võib ette kujutada), selgus piinlik lugu mu uute saabaste kohta – ma olin unustanud hinnasildid taldade küljest ära tirida ja nii nad seal kaamerasse helendasidki. Fotograaf küll kinnitas, et tirib need sildid fototöötlusprogrammiga maha, kui mina neid vaatamata pingutustele küljest ära ei saanud. Ohjah… piinlikuvõitu oli ikka.

Igatahes naeratasin siin nurgas ja seal nurgas, hoidsin käes küll kausta, küll läpakat ja lõpuks tundus, et jäädi rahule. Eks siis ajakirja RP jaanuarinumbris paistab.

Piparkoogimaja

detsember 13, 2008

img_9830

Peaaegu valmis, koguaeg saavad kommid otsa. Võttis aega vähemalt 7-8 tundi. Tainast läks 4 pakki (üle 2 kilo), komme 10 pakki, glasuuri terve hunnik. Vist kõige suurem ja töömahukam maja mida siiamaani teinud olen.

Auto 4

detsember 12, 2008

Eile käisin sõitmas lõpuks. Mõnus oli. Mitte küll päris Volvo, aga ikkagi mõnus. Ma pean natuke veel endaga aru pidama ja vaatama, kuidas see kõik lõpuks välja kukub, aga lootust on, tundub.

Tööl on asjad olnud väga üles-alla. Teisipäeval üllatasin iseennast kõvasti. Mitte positiivselt aga ütleme nii, et… läbiraputavalt. Järgmised päevad on meel hoopis tasakaalukam olnud. Vahest ikka peab laksuga vastu pead saama, et asjad paika loksuksid.

Kodus laua peal ootavad piparkoogimaja suuuuured seinad kokkukleepimist ja lauluväljakul kuusk kojutassimist. Pühapäeval tuleb väike jõulupadjaklubi toredate töökaaslaste-tüdrukutega.

Auto 3

detsember 10, 2008

Läksin proovisõitu tegema. Paluti lahkesti lube näha, et saaks volituse vormistada ja värki.

Annan endale entusiastlikult üle auhinna Blondiin of the Day. Load proovin homme kaasa võtta.

Mul kohe ei edene nende masinate ja muude kaadervärkidega viimastel päevadel. Arvutis keelduvad enamus programme koostööst, isegi PIN-kalkulaator paneb segast, rääkimata suurematest ja keerulisematest süsteemidest. Arvake ära, kas see tekitab huvitava tuju?