Archive for 10. dets. 2008

Auto 2

detsember 10, 2008

Eile siis keevitati see plärisev sumps kinni. Kuid isegi pärast seda ei tahtnud kuidagi eriti autosse istuda, praktiliselt iga päev juhtub temaga midagi. Ma olen kindel, et see on ainult aja küsimus kui ühel päeval kuskil keset ristmikku seisma jään ja oma heleda mantli ning kontsadega teda tee äärde lükkama pean. Ahjaa – eile avastasin, et järjekordselt oli üritatud autosse ka sisse murda. Ma ei jõua lugedagi, mitmes kord see juba oli.

Igatahes sain sellest kõvema tõuke ja käisin ühes autoesinduses proovisõiduaega kinni panemas. Seda, kust ma liisingu jaoks 20%lise sissemakse välja kougin või kuidas ma oma mitte-veel-kuue-kuu-pikkuse sissetulekuga üldse liisingut taotlema hakkan, mõtlen hiljem. Täna lähen ja proovin kasvõi korraks hea ja uue autoga sõita.

Advertisements

Auto

detsember 9, 2008

Olude sunnil sõidan tagasisaabumisest peale ühe laenutatud autoga, mis pole just khmm… kõige värskemate killast. Olen loomulikult igatepidi tänulik selle üle, et mul üleüldse millegagi sõita on, kuid aegajalt kisub kõhedaks ikka.

Mõned päevad tagasi sai autol 200 000 kilomeetrit sõidetud, kuid spidomeetri numbrinäit kiilus selle suursündmuse peale kinni. Nagu tahtnuks öelda – nüüd ongi kõik, selle autoga paluks enam mitte sõita. Mina sõitsin muudkui edasi.

Olen õppinud juba selgeks koha, kust õli juurde valada ja koha, kus asub tulekustuti. Lisaks tean, et kui põlema läheb, siis tuleb akul klemmid maha keerata. Kuigi selle viimase teadmisega pole mul vist suurt midagi teha, sest ma ei tea kuidas neid klemme maha keeratakse. Novot ja siis üleeile hakkas auto kohutavat vilisevat häält tegema. Hommikuks oli kadunud. Eile hakkas aga hoopis ralliauto häält tegema. Hommikuks kadunud ei olnud.

Täna sõitsin tööle mürinaga, mis oleks au teinud ka igale helikopterile, rääkimata autost. Kartsin küll jubedalt, et midagi kukub alt või küljest ära, aga vaikselt jõudsin ikka kohale. Summuti oli veel isegi küljes, kui kohale jõudsin aga ma pole kindel, et sellega veel koju tagasi julgen sõita. Eks peab midagi välja mõtlema.

Emotsionaalsed päevad

detsember 7, 2008

img_9793

Vanaisa matus eile oli äärmiselt raske aga korraldusliku poole pealt kena ja meeldiv. Õhtul istusime ema ja vanaemaga pikalt, jõime veini ja rääkisime paljupalju.

Täna selle-eest veetsin toredalt emotsionaalse päeva oma väikeste vendadega piparkooke küpsetades ja minu töökoha laste jõulupeol.

Kaks päeva ja väga palju tundeid.

Seekord

detsember 3, 2008

…oli ainult üks kord vaja padi püüri seest välja tirida. Juba järgmisel päeval oli kõik ilus pehme. Me like it!

Ilm on sama mis Eestis, kontoris on sama külm, tööd tehakse kauem. Vahet pole enivei, ega seal hotellis rohkem põnevat tegemist pole.  Ja internet hotellis maksab jätkuvalt 28euri päev.

Mõned teenindajad tunnevad juba nägupidi ära. Eelmine kord olin toas number 222, seekord 333. Kahjuks 444 olemas ei ole. Järgmine kord läheb numbrimaagia katki.

Ma ei tea miks jõulupeod on siin ja Eestis nii ebasobivalt kõrvuti päevadele planeeritud. Esmaspäevaks siia tulla pole mõtet, et teisipäevaks tagasi minna. Ma valisin hoopis ägedama variandi – hommikul pärast jõulupidu 6:40 lend. A noh… missa ädaga teed.

Oleneb kummast otsast vaadata

detsember 2, 2008

Igas teises olukorras oleks meist võinud saada parimad sõbrad…

Selline kuldne lause. Igatahes peab paika ka. Aga sarnastel tugevatel samade huvidega isiksustel on suhteliselt kerge põrkuda. Mõnikord tundub, et meil on liiga palju ühist. Tekib liiga palju võrdlusmomente, noh.

Mõlemad:

  • blondid, sarnase soenguga
  • väga sarnase riietumisstiiliga
  • peaaegu sama vanad
  • finantsalalt
  • fänname sporti – jookseme, sõidame rattaga, lumelauatame
  • fänname reisimist
  • jnejne.

Noh ja siis muidugi ei teki ühistest jututeemadest puudust aga… kuidagi raske on ikkagi vestelda. Sest ükskõik millest teine räägib, tekib isegi püüdlikult neutraalse tooniga oma kogemusi jagades kerge konkurentsimaik juurde.

Eks ma püüan mingit neutraalset pinda valida, sest ega me üksteist valida ei saa.