Kaotatud raamat ja Päris Hilton

Ostsin täna AMS lennujaamast ühe raamatu. Ignoreerisin fakti, et raamat mul juba on. Möendustega eksole – kaasas ju ei olnud. Pealkiri oli midagi Maailm läbi majandusgeeniuse pilgu vms ligilähedast. Kirjutatud rütmikas ja lihtsas “tavainimesele” arusaadavas keeles nagu ikka tänapäeva bestsellerid. Kaanel väljavõtted arvustustest by Washington Post jms.

Jõudsin väravas enne boardingut 10 lehekülge lugeda ja tundus vaatamata piinavale unele üsna haarav. Hakkasin juba aru saama, et kes siis lõppudelõpuks minu kohvi eest kasumit saab, kui pidin lennukile minema. Pistsin raamatu läpakakoti välimisse lukuta sahtlisse ja ronisin peale pooletunnist ootamist bussis (oli probleem sellega, et lennukil polnud meeskonda ja kõik piloodid-stjuaardessid tuli kodust kohale kimada) oma kohale jääkülmas lennukis.

Vahepeal bussis hõõrutades ei olnud inimestel muud teha kui üksteist vahtida. Aknast ei paistnud midagi eriti põnevat ja nii kinnitus mu pilk ühele siredale säärtepaarile. Kui see seelik poleks nii imelühike olnud, siis poleks ilmselt kinnitunudki. Alguses tundus, et selle omanik on lihtsalt tavapärane vene neid, kes Kesk-Euroopasse raha teenima suundub, kuid minutit kümne pärast sain ma aru, kui rumal oli mu esmahinnang. Panen siinkohal süü oma töntsidele silmadele, mis ilma läätsedeta (lennuki kuivas õhus kukusid need mul üsna kiiresti koos silmadega peast välja) ei seleta kuigi täpselt ja ei suuda paari meetri kauguselt hinnata, kas tegemist on Gucci või Prada saabastega või lihtsalt mingi kullatud kontsade ja leopardimustriliste säärtega õudustega. Jõudsin juba mõttes paar korda silmi pööritada ereroosa tüllist volangidega paksult kaetud hiigelsuure käekoti üle kui lõpuks tabas mind selginemine – see on ju mingi Päris Hilton, mitte Ida-Euroopa prost!! Mina vana lammas ja maakas ei saanud lihtsalt aru!

Vaatasin nagu filmis, kuidas roosast käekotist pistis pea välja roosa lipsuga väike koer ja kuidas neiu lennukisse jõudes viit hiigelsuurt Pucci ja Versace paberkotti üles pakilaekasse üritas suruda. Keegi võll oli julgenud tema kohale istuda (ilmselgelt mitte meelega) ja sai ka oma teenitud koosa kätte. Võll ei suutnud ära imestada oma imetabase naabri üle ja palus stjuuardessilt, kas ta võiks ümber istuda teisele vabale toolile paar rida eemal. Õigesti tegi, selline habras neid oleks võinud suure mehe poolt kogemata puruks litsutud saada. Vähemalt sai roosa lipsuga kutsa omaette tooli ja pärast rahulikult moosi-juustu võileiva vahelt natuke lebra limpsida. Kohale Luxi lennujaama jõudes rabas mustas ülikonnas mees otsekohe Pärise shopingukotid ja ülisuure kohvri enda kätte ning juhatas ta elegantselt ootavasse musta Mercedesesse. Mina jäin lummatult järele vaatama. Vot millist elu mõned elavad!

Aga vahepeal tulen tagasi oma raamatu juurde, mis õndsalt kotilaekas lugemist ootas. Mõtlesin ennast juba nendel pikkadel üksikutel talveõhtutel hotellis seda välja rullimas ja mõnuga kerratõbununa kummikomme lutsutades lugemas, kuid nagu selgus, polnud asjad nõnda ette nähtud. Kogu rahvas oli just Luxembourgis lennukist väljunud ja tunniajasest hilinemisest üpriski tülpinud (lisaks sellele, et kõigepealt ootasime meeskonna saabumist, ootasime pärast lennukis veel mingeid varuventiile või seibe või midagi sellist) ning bussi roninud ja kergendustundega ohates ootas viimase liikumahakkamist. Järsku tormas lennukitrepist alla stjuuardess, käes mingi raamat ja kisas üle bussi: “Kes unustas oma raamatu lennukisse?!!” Mina nagu ka kogu ülejäänud rahvas bussis hakkas pilguga otsima seda totakat, kes ei suuda oma asju korralikult hoida ja kelle pärast meie bussi lahkumine viibib. “Hallooooo, kelle RAAMAT?!?!” kisas stjuuardess bussi tagumisest uksest sisse trügides. Keegi ei reageerinud. Einohh, ei või siis nüüd oma raamatut tagasi võtta, mõtlesin sellest kujuteldavast totakast. Oleks veel midagi piinlikku, et jätad kogemata vibraatori istme alla ja siis ei taha bussitäie rahva ees tunnistada, et sinu oma – aga raamat – see pole ju midagi imelikku. Mõne aja pärast stjuuardess loobus ja buss hakkas sõitma. Huuhh…

Et siis… ma just avastasin, et ostetud raamatut pole enam kotis. A noh, positiivne on see, et toodi veel śokolaadi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: