Avaliku eluga tegelane

Eile õhtul umbes kolmandas baaris peale rohkem kui kolmandat drinki hakkas mulle üks kolleeg seletama, kuidas ta on täiesti hirmunud mida kõike tema netist inimeste kohta teada võib saada. Et näiteks, kui mingi maniakk tahaks, siis ta saaks ikka nii palju infot ja ta ei kujuta ette, mida kõik sellega teha saaks.

Minu kohta saab samuti netist üsna palju teada, aga vale oleks arvata, et ma seda rändomiga üles riputan läbi mõtlemata kuivõrd võiks see info mind tulevikus kahjustada. Mingid reeglid olen enda jaoks ikka paika pannud ja pean nendest ka kinni. Kuigi ma pean blogi ja oman kontosid erinevates suhtlusportaalides, ei leia ma, et selle infoga oleks mingil maniakil miskit peale hakata. Võib-olla olen ma naiivne aga ma tõesti arvan, et ma kontrollin seda asja.

Sama töökaaslane uhkustas, et tal pole isegi meie firma siseveebis kontot ja kui ma teda googeldan, siis ma ei leia mitte midagi! Tundus, et tema hinnangul on kõik inimesed, kes ise vabatahtlikult enda kohta netti infot riputavad, peast põrunud ja soodad. Miks see täpselt nii on, ta selgitada ei osanud. Korrutas ainult, kuidas see on tänapäeval täielik luksus olla anonüümne. Noh… jah.. okei.

Mind googeldades saab teada, et olen osalenud xdreamidel ja mõnel muul võistlusel, olen kirjutanud kauges minevikus paar artiklit Äripäevale, lõpetanud ülikooli cum laude ja pean reisiblogi. Omastarust ei miskit, mida peaks häbenema või varjama.

Logbookist saab lugeda minu reisidest ja sportimistest, mis on täiesti neutraalsed teemad. Ma ei kiru taga inimesi, ei paljasta oma eraelu liiga isiklikke detaile, ei lahka teemasid, mis mulle tööalaselt kahju võiksid tuua. Orkutist, LinkedIn’ist ja Facebookist saab teada keda tunnen, kus töötan ja mis kooli lõpetanud olen. Ma ei riputa üles kompromiteerivaid fotosid ega ei kelgi oma seksuaalsuhete või kõvade pidudega. Ehk et ma ei mõista, mida kuradit sellest halba on, kui ma ei ole täielikult anonüümne?