Archive for 27. mai 2009

Kvartalis on kolm kuud

mai 27, 2009

jäi nüüd meelde.

Aijahh… terve päeva tehtud raportid sain ümber teha, kui avastasin, et perioodide 10-12 asemel olin neljanda kvartali pähe teinud raporti perioodide 9-12 kohta. Oh well… raske juhus 😀

Vahepeal

mai 26, 2009

Käisin jooksmas ja järgmisel päeval sain kokku kolme klassiõega. Aah… mõnus see rahvusvaheline elu, kui Luxemburgis võid taaskohtuda, ohtralt päikeses mõnuleda, vanu aegu lahata ja selle kõrvale tänavakohvikutes veini või kohvi limpsata. Keskpõrandal saime kokku ja rääkida oli palju. Lihtsalt ülimõnus pühapäev, mis lõppes veelgi mõnusamalt koduses kaisus. Nädalaks lasti vahepeal jälle koju.

Käest ära see blogimise värk

mai 21, 2009

Laisk olen, mõõnaperiood.

A muidu nädala tähelepanek on see, et viimasel ajal on piinlik öelda: “Hästi läheb!” Ikka peaks halama ju miskit. Aga ei ole põhjust. Vabandust 😦

ooo-üüü

mai 19, 2009

Tänasest olen firmaomanik, ojee. Palju õnne mulle! (party)

Kui kunagi sellega midagi tegutsema hakkan, siis on veel toredam.

Pärnus

mai 18, 2009

Oli äärmiselt tore sõbrannadega üks õhtu võtta ja rääkida maailma põnevatest asjadest, panna ennast ilusti riidesse, juua rummi jõhvikamahla ja (suure!) mulliga veega. Kusjuures me vist tõepoolest oleme täiskasvanuks saanud – jutud ringlesid pigem elu põhiväärtuste, majanduskriisi ja muude diibimate teemade ümber. Tüüpilist tibijuttu ikka sekka kah, selleta ei oleks ju niisugune üritus täiuslik ometigi.

Klubisse minnes pidin küll kergekujulise infarkti saama. Me olime vähemalt kümme aastat külastajate keskmisest vanusest vanemad. Juba garderoobijärjekorras viskasid meile leopardimustriliste imeminikleitidega seitsmeteistaastased põlastavaid kas-saite-vanadekodust-linnaloale-vä-pilke. Oeh, ma ütlen. Kui ma oleks mees ja tahaks ilusaid noori keskkooliealisi rebida, siis ööklubi Bravo Pärnus on lihtsalt ideaalne koht. Tüdrukute kontsentratsioon meeste suhtes oli umbes 1:10 ja vaieldamatult 90% neist neidudest pidasid ennast üle-klubi-kaunitariks. Mõned teksade ja tennistega ahmulniisavisellestbeibendusest-tüdrukud olid ka ikka esindatud.

Aga eks minus räägib ju puhas kadedus loooomulikult oma vanurluse üle 😉 Kes siis ei tahaks välja näha nii ilus miizu, et mehed tõmbuvad hetkega barankaks. Aga tegelikult… mul on erakordselt hea meel, et ma olen oma eluga juba siin, kus olen ning mul on piisaval hulgal elutarkust kogunenud, et iseendaga rahul olla. Ööklubid on tõesti head reality-check’i kohad. Kui siiamaani olin leidnud sealt alati kinnitust, et mul on maailma toredaim ja vahvaim mees, siis nüüd sain laksu õnnetunnet oma praeguse elukorralduse kohta. Ma tõesti ei vahetaks mingil juhul kümmet aastat kogemust ja valikute tegemist selle naiivse varanooruse vastu. Mõnus on seda teada.

Gääk…!

mai 15, 2009

Tempo-tempo-tempo! Kolm suurt projekti, mitu väiksemat, põhitöö ja reisid ja vahepeal tahaks sporti ka teha. Pole vist ammu nii kiire olnud. Blah, kuidas ma ei salli neid mul-nii-kiiire-ei-jõua-kirjutada blogiposte aga mis sa teed ära, kui nii on.

Muidu on kott pakitud, kimame täna peale tööd Tsikkidega Pärnusse hullama. Uuh, see tuleb lahe, ma olen kindel. Laupäeval on küll veidi keeruline logistiline plaan aga asjaolude kokkulangemisel peaks töötama.

Tuduu list on kaks ja pool meetrit pikk.

Success

mai 9, 2009

Kuigi tavaliselt leiab Luxi riidepoodides paremaid diile, kui Eesti omades, siis eilne tuulamine tõi ühes rahvusvahelises tibipoes naeratuse näole – minu ühed päris hea allahindlusega Tallinnast ostetud kingad olid Luxis veel täishinnaga müügil. Success!! Ja need kaks pika järjekorra tõttu selgaproovimata kleiti sobisid ka nagu valatult. Hahaa!

Ma sellest parem ei räägi, et eelmisel nädalavahetusel Kristiines tuulates ajasid mind täiesti pöördesse ühed komm-roosad ja teised neoon-kollased lakk-kingad. Sest nende ostmine oleks absoluutselt puhas patt. Absoluutselt.

Tervitades,

Mõnikord-natuke-tibi-ka.

Shaun the sheep

mai 8, 2009

Eile vaatasin hotellis õhtul umbes 10 osa Shaun the sheep’i. Lahe tüüp on, ettevõtlik, positiivne ja leidlik.

Igatahes… paari tunni pärast alustan tagasilendu Eestisse, nädal läks jälle mööda valguse kiirusel. Seekord on mul eriti mõnus marsruut ette vaja võtta, et lõpuks koju jõuaks – Luxemburg->Amsterdam->Kopenhaagen->Tallinn. Ma ei imestaks, kui järgmine kord läbi Dubai või Rio lendama peaks. Imeväikeriikide võlu, ma ütlen.

Tööst, no tõepoolest, pole mitte midagi tarka meenutada. Tavaline, kõik oli täiesti tavaline. Kas mulle hakkab rutiin kätte jõudma? Isegi Luxemburg on juba nii tavaline. Tavapärased lõunakohad, oma väljakujunenud rutiinid. Igas lähedalasuvas pargis on kõik jooksurajad tuttavad, mõnes poes on riiulite läbitöötamise trajektoor paigas. Pidevalt küsitakse, et no millal siis siia kolid?

Järgmine kord tulen siia jooksma ING Maratoni. Töökaaslastega võtame osa tiimijooksust, mis tähendab nelja osaleja peale läbida kokku maratonidistants. Lõigud on erinevate pikkustega, mul “õnnestus” saada kõige pikem jupp – ca 14km. Mis seal ikka, olen jõudumööda treeninud ka, ei tohiks midagi ülejõukäivat olla.

Elu on hea, täna saab koju, Mufi juurde.