Paat – uskumatult kräpp restoran

Mulle meeldib Paat iseenesest – asukoht ja meeleolu ning sinna minek on alati omaette sündmus. Aga ma ei mäleta kahjuks, et kunagi oleksin seal midagi head süüa saanud. Samas pole need toidud ka nii halvad olnud, et oleksin mõelnud: sinna ei lähe ma enam kunagi. Eile see mõte siiski läbi käis. Kuigi ehk lisaks siia variandi kohale uus võimalus anda kui restoran juhuslikult uued omanikud leiaks, kes menüü ja (köögi)personali ümber vahetavad.

No mis seal pikka heietada, tahtsin lihtsalt öelda, et Paadis olid toidud eile õhtul nii uskumatult halvad, et ma ei soovitaks seda kohta oma vaenlasele ka. Menüü on üldse huvitavalt üles ehitatud – 7-8 pearoa lisanditeks on täpselt samad asjad ja üle ühe toidu vahelduvad kaks kastet. Ehk siis ma kujutan ette seda kööki, kus on sügavkülm erinevaid lihasid täis, mis ootavad seal oma etteastet ikka väga kaua, laual on kaks kannu erinevate kastmetega, mida tellimuse saabudes uuni visatakse ning panni peal on hunnik päeva jooksul kümneid kordi uuesti soojendatav wok.

Igatahes minu tuunikala-steik oli elanud sealses külmikus juba nädalaid (kui mitte kuid) ning tema sulatamine mikroahjus ja korra pannileviskamine ei teinud asja väga palju paremaks. Kergelt beezi pealispinna alt avanes noaga lõigates vett täis hall külm liha, mis maitses nagu… no põhimõtteliselt ei maitsenudki kuidagi. Kristjani kaelakarbonaad tundus olevat pannilt läbi käinud rohkem kui üks kord (võib-olla mõni eelmine klient juba keeldus seda söömast). Söestunud koorikut maha kraapides tuli teist ikka kõvasti nätsutada enne kui kõrist alla mahtus minema. Noh ja toidust head ja kallist toitu ei tee ainult see, kui asetad liha wokitud köögivilja otsa nagu ikka peenetes kohtades tehakse, mitte kõrvale.

Magustoiduks võetud śokolaadikook kirsikastmega oli tuim ja kõva (ilmselt samuti vähemalt nädalakese külmkapis veetnud) ning kõrvale läratatud lusikatäis kirsipovidlot ei mänginud ka oma rolli päris välja. Kristjani jäätis näitas ka juba nõrkemise märke ning ilmselgelt kõõlus säilivusaja piiril. Ainus asi, mis maitses nagu eeldatud, oli otse pudelist valatud külm siider.

Ilmselt niipea ma sinna enam ei satu. Positiivse poole pealt – esimest korda sattus meile täitsa tore ja viisakas teenindaja. Kuigi teenindajad võiksid olla teadlikud oma restorani kvaliteedist ja niisuguse elamuse peale kõlab küsimus: “Kas maistes hästi?” pigem irooniana.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: