Archive for the ‘Film’ Category

Kõige sitem

aprill 1, 2009

Vaatasin eile Confessions of a shopaholic ja noh… vähemalt ma nüüd tean, milline on TÕELISELT S*** film. See oli lihtsalt nii halb, et ma ei saanud lõpuni vaatamata jätta, kuna ma ei suutnud uskuda, et nii hull ongi. Oligi. Täiesti uskumatult maailma kõige halvem film. See polnud isegi mitte naljakas. Mitte mingil juhul ei tohiks selle vaatamise peale raha või aega kulutada. Õnneks mina piirdusin vaid viimase kaotusega.

Advertisements

Vedas

märts 2, 2009

Seekord ei hilinenud lennuk, ei kadunud kohver ega ei jäänud ma kuskilt maha. Võimas. Hotell on mega, vist kõige ägedam (stiilsem) kus ma kunagi ööbinud olen. Ainus julm asi on eriti figuuriebasõbralik valgus ja hiiglaslikud peeglid vannitoas. Tekitab tahtmise mitte süüa ja terve päev trennisaalis veeta. Mis on ju mõnesmõttes positiivne isegi. Peaks koju kah sellise valgustuse ja peeglid üles riputama, poleks vist väga raske endale antud tervislikest lubadustest kinni pidada.

Viimase aja säästuplaan on veidi põntsu saanud ja saab järgneva kahe nädala(vahetuse) jooksul veel paar põntsu. Eks tuleb siis välja mõelda kuidas vähem kulutamise asemel saaks rohkem teenida 🙂  Aga ma ei suuda oma plaanidest mingi hinna eest loobuda, mõnulen ja muhelen juba nende peale mõeldes.

Eile peale ideaalse duśi all käimist ja ideaalsesse voodisse ronimist avasin arvutist filmi Love actually, millest teadsin vaid seda, et paljud naised sellest hullupööra sillas on. Oli tõesti mõnus film, mõnus positiivne. Armastus on tõesti kõikjal, tuleb mõnikord lihtsalt ennast veidi ületada, et sellest aru saada. Mõnus. Ainult hommikul polnud kuigi mõnus ärgata, sest tänu filmile jäin magama alles öösel kolme paiku.

Kolm eesti filmi

detsember 28, 2008

Viimasel ajal olen ära vaadanud kolm filmi, mida juba mõnda aega olen tahtnud näha: Mina olin siin, Detsembrikuumus ja Sügisball. Kõik omajagu masendavad. Ma tõesti mõnikord mõtlen, et kas puht põhimõtteliselt ei tehta Eestis positiivseid filme või poleks need populaarsed – rahvas ei oskaks tegelastega samastuda või neile kaasa elada? Kaks esimest olid tegelikult omamoodi huvitavad ja kirjeldasid elu nii nagu ta mingis Tallinna nurgas mingis ajavahemikus oligi. Sügisballi kohta jätan arvamuse avaldamata, see oli lihtsalt üle minu taluvuspiiri. Pool tundi vist pidasin vastu.

Kena oli näha, et kõigis filmides oli püütud näitlejatena kasutada ka inimesi, kes varem ei ole tähelepanu keskpunktis olnud. Viimasel ajal tundub, et absoluutselt igasse rolli arvatakse sobivat Rasmus Kaljujärv ja Mirtel Pohla. Kenad ja armsad inimesed küll mõlemad, kuid tõesti…mul hakkab neist tasapisi siiber saama. Igasugune vaheldus on teretulnud.

Detsembrikuumus meeldis mulle neist filmidest enim. Meeldis, et asi oli tempokas, mitte ohkimine ja kaugusesse vaatamine. Tore koht oli see, kus keldris peituvad mehed arutasid, et ei tea palju neid venelasi seal on ja üks neist vastas: “Vabandust, mina olen venelane, need seal väljas on kommunistid.” Väike integratsioonikild ka sisse pandud. Kahju ainult tõesti, et kõige sellega nii hilja peale jäädi. Niisuguseid filme oleks pidanud hakkama vorpima kohe üheksakümnendate keskel. Aga kes see ikka tagantjärele tark ei oleks.

Üldiselt – ma ei saanud mingit suurt elamust. Tore muidugi, et neid filme ikka tehakse ja kes teine neist masendavatest naljadest ning negatiivsuse enesestmõistetavusest ikka aru saaks, kui eestlased.