Archive for the ‘Kodu’ Category

Obvious

juuli 20, 2009

Sünnipäev on paras aeg meelde tuletada, et “ei ole enam väga palju aega sul sellega venitada”. Ema kinkis potilille, mille sees istus väike kurg. Hiljem demonstratiivselt asjatas sõbranna lapsega terve õhtu aegajalt minu poole kiigates, et kas ma näen ikka kui tore neil on. Votsiis. Mõnikord tahaks hea meelega mees olla.

Advertisements

Kohver koos

märts 1, 2009

Kaheksa päeva Luxis ees. Seekord organiseerisin endale nädalavahetuse sisse, plaan on Brüsselisse sõita ja oma esimesele pinginaabrile Nellile külla minna. Anneleeniga peaksime ka laupäeval lõunale minema ja pühapäevaks on veel üks eriline plaan Brüsseli lähedal välja mõeldud. Aga kuna ma pole selle teoksaamises veel eriti kindel, ei hakka enne hõiskama kah.

Seekord olen korralikult ettevalmistunud – käsipagasis on korralik esmaabipakike juhuks, kui kohver peaks jälle kaotsi minema, arvutis on õhtuteks mitu head filmi ootamas ja kohvris spordiasjad veidike liigutamiseks. Töö tööks aga olulisem on ju ikkagi see mis toimub enne pärast ja vahepeal 😉

Igatahes olen nii valmis kui olla saab, kuigi ega suurt hurraad ukse seljataga sulgudes kindlasti ei kuule. Need komandeeringud on ikka natuke liiga pikad ja liiga tihti, et nendest suuremat rõõmu tunda.

Peaks?

veebruar 15, 2009

Koridoris kõlab täiest kõrist tuletõrjealarm. Ei tea, kas peaks evakueeruma?

Samas… mu korteri rõdult on täiesti edukalt võimalik mööda alumiste korruste rõdupiirdeid alla ronida. Seda on tõestanud juba üks tüüp, kes tegi seda koos kahe jalgrattaga. Mis see siis veel surmahirmus ära ei oleks. Midagi libedat ainult ei tohi vist jalga panna…

Mõnus

detsember 26, 2008

Ma sain jõule oodata peaaegu kaks aastat, sest eelmisel aastal Kambodia linnas Siem Reap’is plastmassjõulupuude vahel toimunud õhtusöök ja hilisem väike Mekong-bucket ei vasta just minu ettekujutusele ideaalsest jõuluõhtust. Seekord sai naeru, taasnägemist, head süüa, kingijagamis- ja saamisrõõmu ning toredaid jõulujutte rohkem kui iial varem. Lisaks kahele varasemale sõpradele korraldatud jõulupeole oma kodus jõudsime muhedalt aega veeta mitmes kohas ja mitme perega. Lihtsalt mõnus oli.

Kuigi vanaisa ja vanaema juurde minek seekord oli veidi teisiti korraldatud ja vanaema viibis koos meiega Keilas, mu vanematekodus, ei tundunud ta äsjasele kaotusele vaatamata eriti kurvameelne. Kuigi aeg-ajalt jäi ta mtõlikult kaugusesse vaatama ja justkui eraldus meie seltskonnast, oli talle siiski rõõm viibida oma noorte lastelastega koos tütre hubases kodus.

Kuigi kingituste ostmisega jäin natuke hiljaks (jah, mina olengi üks neist purulollidest, kes jõlulaupäeva hommikul paari puuduolevat kingitust kaubanduskeskusesse otsima läks ja kelle üle kõik mõistlikud inimesed naerda said) jäin kõigega lõpuks rahule ja ei kirunud ennast sugugi, et asjad nii viimasele hetkele jäid. Jäid siis jäid, midagi hullu ju ei juhtunud.

Mulle ja Kristjanile oli jõuluvanal täiesti läbinähtav plaan – peale metsikut elu lõppeval aastal mööda maakera erinevaid nurki tuleb meid hakata jälle kultuurseteks kasvatama – saime väikeste kuhjade viisi teatri- ja kinopiletite vouchereid. Põhimõtteliselt terve 2009 aasta jooksul saame ohtralt kutuuri tarbima hakata. Igatahes suurepärane plaan, isegi olen sellist tasakesi pidanud.

Võin õnnelikult ohates öelda, et olid suurepäraselt mõnusad jõulud, täpselt sellised nagu ma lootsin ja ootasin. Hea oli, lähedaste inimeste olemasolu on mulle ikka nii hullupööra tähtis ja vajalik. Minu kallid.

Jõul

detsember 22, 2008

Sõbrad käisid eile külas ja enne veel tegime koos giidiga tiiru Kadrioru Lossis. Tore õhtu oli, päkapikud tõid kinke kuuse alla  ja mina suutsin isegi söödavad pirukad küpsetada. Esitasime Kristjaniga koos kingi saamiseks aborigeenide tantsu. Täpsemalt küll Krstjan mängis didgeridoo’d ja mina tantsisin lusikaid kokku tagudes (kuna kõlapulgad jäid meil kaasa toomata kahjuks). Täisvärk oleks loomikult alles siis olnud, kui ma oleks seda topless teinud ja Kristjan enne valge jahu sees püherdanud aga külalised vaimistusid ka meie säästu-variandist. Hõõgveini ja muidu veini läks ikka ohtralt ning vaatamata ürituse varasele algusele juba poole neljast päeval kestsid viimased külalised koos meiega päris hilisesse öösse. Hommikust ei taha rääkida.

Magada pole viimasel ajal üldse suuremat saanud. Reedesest lennust jõudsin ise koju juba laupäeval, kuid kohver alles täna hommikul. Noh, jõuluks vähemalt said kõik koju.

Täna tõin piparkoogimaja tööle, sest seda lahmakat ei oleks jõudnud minu kodus olnud sõbrad iialgi ära süüa. Vähemalt on siin paarsada inimest rohkem ja majal suurem tõenäosus õigesse kohta sattuda. Jube kahju oleks, kui peaks suurema osa ära viskama. Puruks teha oli seda tõeliselt raske, tagusin suure pussnoaga tükk aega enne kui juppe lendama hakkas. Igatahes on jagatud rõõm poole suurem ja piparkoogil on ka rõõmus meel söödud saada.

Piparkoogimaja

detsember 13, 2008

img_9830

Peaaegu valmis, koguaeg saavad kommid otsa. Võttis aega vähemalt 7-8 tundi. Tainast läks 4 pakki (üle 2 kilo), komme 10 pakki, glasuuri terve hunnik. Vist kõige suurem ja töömahukam maja mida siiamaani teinud olen.

Auto 4

detsember 12, 2008

Eile käisin sõitmas lõpuks. Mõnus oli. Mitte küll päris Volvo, aga ikkagi mõnus. Ma pean natuke veel endaga aru pidama ja vaatama, kuidas see kõik lõpuks välja kukub, aga lootust on, tundub.

Tööl on asjad olnud väga üles-alla. Teisipäeval üllatasin iseennast kõvasti. Mitte positiivselt aga ütleme nii, et… läbiraputavalt. Järgmised päevad on meel hoopis tasakaalukam olnud. Vahest ikka peab laksuga vastu pead saama, et asjad paika loksuksid.

Kodus laua peal ootavad piparkoogimaja suuuuured seinad kokkukleepimist ja lauluväljakul kuusk kojutassimist. Pühapäeval tuleb väike jõulupadjaklubi toredate töökaaslaste-tüdrukutega.

Auto

detsember 9, 2008

Olude sunnil sõidan tagasisaabumisest peale ühe laenutatud autoga, mis pole just khmm… kõige värskemate killast. Olen loomulikult igatepidi tänulik selle üle, et mul üleüldse millegagi sõita on, kuid aegajalt kisub kõhedaks ikka.

Mõned päevad tagasi sai autol 200 000 kilomeetrit sõidetud, kuid spidomeetri numbrinäit kiilus selle suursündmuse peale kinni. Nagu tahtnuks öelda – nüüd ongi kõik, selle autoga paluks enam mitte sõita. Mina sõitsin muudkui edasi.

Olen õppinud juba selgeks koha, kust õli juurde valada ja koha, kus asub tulekustuti. Lisaks tean, et kui põlema läheb, siis tuleb akul klemmid maha keerata. Kuigi selle viimase teadmisega pole mul vist suurt midagi teha, sest ma ei tea kuidas neid klemme maha keeratakse. Novot ja siis üleeile hakkas auto kohutavat vilisevat häält tegema. Hommikuks oli kadunud. Eile hakkas aga hoopis ralliauto häält tegema. Hommikuks kadunud ei olnud.

Täna sõitsin tööle mürinaga, mis oleks au teinud ka igale helikopterile, rääkimata autost. Kartsin küll jubedalt, et midagi kukub alt või küljest ära, aga vaikselt jõudsin ikka kohale. Summuti oli veel isegi küljes, kui kohale jõudsin aga ma pole kindel, et sellega veel koju tagasi julgen sõita. Eks peab midagi välja mõtlema.

Emotsionaalsed päevad

detsember 7, 2008

img_9793

Vanaisa matus eile oli äärmiselt raske aga korraldusliku poole pealt kena ja meeldiv. Õhtul istusime ema ja vanaemaga pikalt, jõime veini ja rääkisime paljupalju.

Täna selle-eest veetsin toredalt emotsionaalse päeva oma väikeste vendadega piparkooke küpsetades ja minu töökoha laste jõulupeol.

Kaks päeva ja väga palju tundeid.

Ei lasta kodus olla

november 30, 2008

Ma avastasin, et viimasel ajal olen kuidagi liimist lahti olnud. Tööalane enesekindlus kõigub kuidagi ähvardavalt ja jubedalt tahaks ainult kodus olla. Kodus tahaks ainult Kristjani süles olla. Eile sõimati mind pool õhtut, et miks ma selliseks MALBEKS olen muutunud. Et vana hea Triin tuli ikka mürtsuga uksest sisse ja hakkas kõva rõõmsa häälega sisse elama. Nüüd siis täiesti arusaamatu mööda seinaäärt sissehiilimine ja arglik teretus, mis pole üldse tore.

Ei teagi, ei osanud ennast sellise rünnaku eest kaitsta kah kuidagi. Mis sa ütled selle peale kui sulle väidetakse, et sina pole enam sina. Väga veenvaid argumente ei oska ju niimoodi kohe välja mõeldagi.

Mulle öeldi reedel, et mu postitused kodust eemal on hoopis teise tooniga kui need, mida kodust teen. Ma olen täitsa nõus. Ma isegi vist tean, mis seda põhjustab. Pärast tervet aastat Kristjaniga 24/7 koosolemist ei ole mul ohtrate komandeeringute tõttu enam seda ööpäevaringset tuge kõrval ja ma pean uuesti õppima iseseisvaks. Mina, kes ma ei ole iialgi arvanud, et kellegi puudumine mind niivõrd rivist välja lööb. Seda enam, et otseselt me ju lahus ei ole, teine on vajadusel pea alati kättesaadav, lihtsalt telefonikõne või skype-chati kaugusel.

Eks see on vist niisugune vahepealne aeg, kus jälle asju rööpasse üritan saada. Esialgne eufooria koju saabumisest on taandumas ja nüüd tuleb kõik emotsionaalsed vajadused ümber korraldada.

Kahe tunni pärast läheb jälle lennuk. Kaks ja pool päeva sain siis seekord kodus olla. Nüüd viis ja pool komandeeringut ees. Kuu lõpetamise ja muu toredaga.

Täna on eriti kurb päev ja eriti kehv tunne kodust ära minna. Ma tean, et elu loomuliku ring sai täis ja inimesed ikka surevad, aga ikkagi. Vanaisa oli mulle väga kallis.

Juba kolmas aasta järjest, kui kellestki vahetult enne jõule loobuma peab.