Archive for the ‘Perekond’ Category

Obvious

juuli 20, 2009

Sünnipäev on paras aeg meelde tuletada, et “ei ole enam väga palju aega sul sellega venitada”. Ema kinkis potilille, mille sees istus väike kurg. Hiljem demonstratiivselt asjatas sõbranna lapsega terve õhtu aegajalt minu poole kiigates, et kas ma näen ikka kui tore neil on. Votsiis. Mõnikord tahaks hea meelega mees olla.

Perekondlikud kohustused

märts 21, 2009

Olin rõõmuga nõus, kui mitu nädalat tagasi plaanisin oma väiksed vennad nädalavahetuseks enda hoida võtta. Parajalt nii suured on nad ka, et juba oskavad oma muredest ja tahtmistest rääkida, kuulavad väga edukalt sõna ja üldiselt omavahel ei kakle. Mida veel väikestelt poistelt tahta.

Igatahes hakkas ühest otsast see päev kätte saabuma ja samal ajal hoopis teises dimensioonis ehitati hoolega meie kontorile uut osa juurde. Pikapeale selgines tõsiasi, et kaks väga olulist sündmust jooksevad kokku – uue kontori avamispidu ja poistega kokkusaamine. Jama. Aga nagu ei saa lapsevanem olla ainult siis kui selleks tahtmine on, vaid kogu aeg, ei saanud ka mina oma võetud kohustust kuidagi edasi või tagasi lükata. Jäin hetkeks kurbade silmadega snäkilaudu, diskopalle ja rummikokteiliklaase vaatama ning tõmbasin ukse selja tagant kinni. Eks siis esmaspäeval kuuleb mis toimus.

A muidu ma tahtsin rääkida seda, et mis värk see lastel söömisega on. Teed mingi omastarust ideaalse ja hea söögi kokku, keele viib alla aga siis selgub, et pooli asju selle söögi sees ei söö üks ja pooli asju teine laps. Raudselt lasen järgmine kord mingi sobivate toiduainete nimekirja kokku panna ja juhendina kaasa panna. Eriti hea, kui saaks sellise nimekirja kus mõlema poolt tarbitavate toitude ühisosa ritta on pandud. Täna näiteks keevitasin poolteist tundi peene retsepti järgi kirsi-juustukooki teha kui Martin kahtlustavalt ahjus küpseva koogi kohta uuris, et mis marjad need sellised on? Kirsid… : S Aa, a ma ei söö kirsse!  Great!

Muidu on tore aga ka väsitav. Homme bowling, täna kino ja siis… saame jälle kahekesi olla. Lastega on vist kergem harjuda kui nad tulevad ükshaaval ja väikestena. Samas… nood mul kodus praegu vähemalt magavad öö otsa järjest ja ei karju. Käivad ise vetsus kah 🙂

Mõnus

detsember 26, 2008

Ma sain jõule oodata peaaegu kaks aastat, sest eelmisel aastal Kambodia linnas Siem Reap’is plastmassjõulupuude vahel toimunud õhtusöök ja hilisem väike Mekong-bucket ei vasta just minu ettekujutusele ideaalsest jõuluõhtust. Seekord sai naeru, taasnägemist, head süüa, kingijagamis- ja saamisrõõmu ning toredaid jõulujutte rohkem kui iial varem. Lisaks kahele varasemale sõpradele korraldatud jõulupeole oma kodus jõudsime muhedalt aega veeta mitmes kohas ja mitme perega. Lihtsalt mõnus oli.

Kuigi vanaisa ja vanaema juurde minek seekord oli veidi teisiti korraldatud ja vanaema viibis koos meiega Keilas, mu vanematekodus, ei tundunud ta äsjasele kaotusele vaatamata eriti kurvameelne. Kuigi aeg-ajalt jäi ta mtõlikult kaugusesse vaatama ja justkui eraldus meie seltskonnast, oli talle siiski rõõm viibida oma noorte lastelastega koos tütre hubases kodus.

Kuigi kingituste ostmisega jäin natuke hiljaks (jah, mina olengi üks neist purulollidest, kes jõlulaupäeva hommikul paari puuduolevat kingitust kaubanduskeskusesse otsima läks ja kelle üle kõik mõistlikud inimesed naerda said) jäin kõigega lõpuks rahule ja ei kirunud ennast sugugi, et asjad nii viimasele hetkele jäid. Jäid siis jäid, midagi hullu ju ei juhtunud.

Mulle ja Kristjanile oli jõuluvanal täiesti läbinähtav plaan – peale metsikut elu lõppeval aastal mööda maakera erinevaid nurki tuleb meid hakata jälle kultuurseteks kasvatama – saime väikeste kuhjade viisi teatri- ja kinopiletite vouchereid. Põhimõtteliselt terve 2009 aasta jooksul saame ohtralt kutuuri tarbima hakata. Igatahes suurepärane plaan, isegi olen sellist tasakesi pidanud.

Võin õnnelikult ohates öelda, et olid suurepäraselt mõnusad jõulud, täpselt sellised nagu ma lootsin ja ootasin. Hea oli, lähedaste inimeste olemasolu on mulle ikka nii hullupööra tähtis ja vajalik. Minu kallid.

Emotsionaalsed päevad

detsember 7, 2008

img_9793

Vanaisa matus eile oli äärmiselt raske aga korraldusliku poole pealt kena ja meeldiv. Õhtul istusime ema ja vanaemaga pikalt, jõime veini ja rääkisime paljupalju.

Täna selle-eest veetsin toredalt emotsionaalse päeva oma väikeste vendadega piparkooke küpsetades ja minu töökoha laste jõulupeol.

Kaks päeva ja väga palju tundeid.

Ei lasta kodus olla

november 30, 2008

Ma avastasin, et viimasel ajal olen kuidagi liimist lahti olnud. Tööalane enesekindlus kõigub kuidagi ähvardavalt ja jubedalt tahaks ainult kodus olla. Kodus tahaks ainult Kristjani süles olla. Eile sõimati mind pool õhtut, et miks ma selliseks MALBEKS olen muutunud. Et vana hea Triin tuli ikka mürtsuga uksest sisse ja hakkas kõva rõõmsa häälega sisse elama. Nüüd siis täiesti arusaamatu mööda seinaäärt sissehiilimine ja arglik teretus, mis pole üldse tore.

Ei teagi, ei osanud ennast sellise rünnaku eest kaitsta kah kuidagi. Mis sa ütled selle peale kui sulle väidetakse, et sina pole enam sina. Väga veenvaid argumente ei oska ju niimoodi kohe välja mõeldagi.

Mulle öeldi reedel, et mu postitused kodust eemal on hoopis teise tooniga kui need, mida kodust teen. Ma olen täitsa nõus. Ma isegi vist tean, mis seda põhjustab. Pärast tervet aastat Kristjaniga 24/7 koosolemist ei ole mul ohtrate komandeeringute tõttu enam seda ööpäevaringset tuge kõrval ja ma pean uuesti õppima iseseisvaks. Mina, kes ma ei ole iialgi arvanud, et kellegi puudumine mind niivõrd rivist välja lööb. Seda enam, et otseselt me ju lahus ei ole, teine on vajadusel pea alati kättesaadav, lihtsalt telefonikõne või skype-chati kaugusel.

Eks see on vist niisugune vahepealne aeg, kus jälle asju rööpasse üritan saada. Esialgne eufooria koju saabumisest on taandumas ja nüüd tuleb kõik emotsionaalsed vajadused ümber korraldada.

Kahe tunni pärast läheb jälle lennuk. Kaks ja pool päeva sain siis seekord kodus olla. Nüüd viis ja pool komandeeringut ees. Kuu lõpetamise ja muu toredaga.

Täna on eriti kurb päev ja eriti kehv tunne kodust ära minna. Ma tean, et elu loomuliku ring sai täis ja inimesed ikka surevad, aga ikkagi. Vanaisa oli mulle väga kallis.

Juba kolmas aasta järjest, kui kellestki vahetult enne jõule loobuma peab.

Onutütar

oktoober 29, 2008

Mu onutütrel oli eile sünnipäev. Ta elab küll nii kaugel, et kallistama teda Itaaliasse ei jõudnud, aga eks teeme jõulude ajal tagasi, kui ta Eestisse käima tuleb.

Tahtsin temast lihtsalt natuke kirjutada, sest ta on üks tähtsamaid inimesi mu elus, kuigi me omavahel väga tihti ei kohtu. Minu õde laias maailmas.

Lastena olime tihti koos oma ühiste vanavanemate juures ja kuigi ta tundus mulle natuke äbarik (mina olin ju nii palju tugevam ja osavam omastarust :D) siis ikkagi tundsin tema vastu väga sügavat poolehoidu. Oli mul ju mängimiseks peale tema lähisugulastest ainult üks väiksem vend, kes veel vähem kriteeriumitele tugevast ja osavast vastas. Kahtlustan, et mu vennal on niisugusest minupoolsest hinnangust siiamaani sügav alaväärsuskompleks kuskil alateadvuses alles, aga see selleks. Kui natuke suuremaks sain, eks see suhtumine kasvas välja.

Kui umbes puberteediikka jõudsime, siis ruulisin ma jälle. Onutütar oli selline pikk ja peenike ning varapuberteetlikult kohmakas. Mina olin kah kohmakas, aga seda kompenseerisid näiteks edukalt suurenevad rinnad ja üleüldse meeldisin ma poistele mõnevõrra rohkem kui tema. Aga sellega perioodiga piirdus nii minu suuremate rindade tõttu ruulimine kui ka tema kohmakus ja hakkasime hoopis täitsa eri suundades erinevateks inimesteks arenema.

Ühel ilusal päeval sai selgeks, et pikad ja peenikesed tüdrukud on tegelikult väga ilusad ja kõlbavad modelliks või tantsijaks või milleks iganes. Nii avastatigi mu onutütar ja ta vahetas alguses ajutiselt, kuid tegelikult hoopis pikaks ajaks elukoha Itaalia vastu.

Loomulikult olid kõik alguses paanikas. 18-aastane tüdruk omapead Itaalias. Minesatea, mis kõik juhtub ja mida ta seal teeb. Selleks ajaks oli selgunud tema andekus keelte alal ja Tartu Ülikooli ilma konkursita sisse kutsutud. Aga tema, oh-hirmus, otsustas hoopis Itaaliasse jääda.

Mina ei osanud siis tegelikult asjast midagi arvata. Olin kahevahel ja mõnikord juurdlesin, et kas ta ikka päris täpselt teab, mida teeb. Ise rabastasin ülikoolis, tööl ja napaka suhtega nii kõvasti, et tegelikult ei jäänud teiste pärast muretsemiseks kuigi palju aega. Kord või paar aastas saime ikka kokku ja rääkisime oma eludest. Sel ajal arvasin, et ega see suhe, mis tal Itaalias mitu aastat juba kestnud, talle ikka päris hea ei ole. Eks see küll rohkem jama kui head kaasa tõi, aga siinkohal muidugi targutas pada katla üle, sest ega mu enda poiss-sõber sugugi fantastilisem polnud. Lõpuks saime isegi koos naerda, et mõlemat peteti mingi vana punapeaga. Milline kokkusattumus!

Kui talle esimest korda Itaaliasse külla sõitsin, oli meil tõesti väga tore. Lõpuks ometi saime üle pikkade aastate omavahel nii palju jutustada, kui süda kutsus. Ma ei pidanud teda enam paljude sõprade-tuttavatega jagama, nagu siis, kui ta Eestis käis. Hakkasin paljudest asjadest hoopis teistmoodi arusaama. Ette kujutada võib omaette ju ükskõik mida, aga kohapeal näha on hoopis midagi muud. Tänaseks olen tal külas käinud juba kolm korda, viimati alles nüüd septembris oma pika reisi raames. Ja ma tahan öelda, et olen tema üle täiesti hullupööra uhke!

Itaalias ei ole noorel blondil tüdrukul oma elu kuigi kerge üles ehitada, aga mu onutütar on sellega väga suurepäraselt hakkama saanud. Kohmakusest pole juba ammu enam midagi järgi, temast on saanud ilus, tugev ja hullupööra tubli noor naine. Kõige rohkem imetlen seda, kuidas ta on selles raskes eelarvamusterikkas, haridust mitte väga kõrgelt väärtustavas ühiskonnas nii kindlalt suutnud oma liini ajada. Eriti, kui teda ümbritsevad inimesed pole just päris samade põhimõtetega.

Tänaseks on ta realiseerinud oma erilise andekuse keelte alal, mida Firenze ülikoolis veel edasi õpib. Kevadel läbis ta giidikursuse eksami, mis lubab tal teha tuure viies (!!!!) keeles. Oh, ma olin seda kuskil Austraalia sügavustes teada saades nii õnnelik, nagu oleks ise millegagi hakkama saanud. Kõige rohkem olen ma rõõmus selle üle, et ta on leidnud oma elus midagi, mis talle tõeliselt meeldib, milles ta andekas ja hea on ning vaatamata aeglasele tempole (nagu ta ise kogu aeg nalja teeb) ja ümbritsevale keskkonnale pidevalt selle poole edasi liikunud. Seda kõike ilma kodu, lapsepõlvesõprade ja pere (igapäevase) toetuseta.

Eile talle helistades kuulsin, et talle oli sünnipäevaks kingitud elektrooniline klaver ja pidin üllatusest laua alla kukkuma. Mul oli juba meelest läinud, et ta oskab ka veel suurepäraselt klaverit mängida! Ei oska ette kujutadagi, et mõni kingitus talle veel ideaalsem oleks olnud.

Meie elud on alati küll üsna erinevad olnud, kuid ma olen näinud kõrvalt, kuidas ta on täiesti fantastiliseks positiivseks inimeseks kasvanud ja ma armastan teda väga.

Minu kallis õde, ma olen väga uhke ja õnnelik su üle!