Archive for the ‘Pidu’ Category

Pärnus

mai 18, 2009

Oli äärmiselt tore sõbrannadega üks õhtu võtta ja rääkida maailma põnevatest asjadest, panna ennast ilusti riidesse, juua rummi jõhvikamahla ja (suure!) mulliga veega. Kusjuures me vist tõepoolest oleme täiskasvanuks saanud – jutud ringlesid pigem elu põhiväärtuste, majanduskriisi ja muude diibimate teemade ümber. Tüüpilist tibijuttu ikka sekka kah, selleta ei oleks ju niisugune üritus täiuslik ometigi.

Klubisse minnes pidin küll kergekujulise infarkti saama. Me olime vähemalt kümme aastat külastajate keskmisest vanusest vanemad. Juba garderoobijärjekorras viskasid meile leopardimustriliste imeminikleitidega seitsmeteistaastased põlastavaid kas-saite-vanadekodust-linnaloale-vä-pilke. Oeh, ma ütlen. Kui ma oleks mees ja tahaks ilusaid noori keskkooliealisi rebida, siis ööklubi Bravo Pärnus on lihtsalt ideaalne koht. Tüdrukute kontsentratsioon meeste suhtes oli umbes 1:10 ja vaieldamatult 90% neist neidudest pidasid ennast üle-klubi-kaunitariks. Mõned teksade ja tennistega ahmulniisavisellestbeibendusest-tüdrukud olid ka ikka esindatud.

Aga eks minus räägib ju puhas kadedus loooomulikult oma vanurluse üle 😉 Kes siis ei tahaks välja näha nii ilus miizu, et mehed tõmbuvad hetkega barankaks. Aga tegelikult… mul on erakordselt hea meel, et ma olen oma eluga juba siin, kus olen ning mul on piisaval hulgal elutarkust kogunenud, et iseendaga rahul olla. Ööklubid on tõesti head reality-check’i kohad. Kui siiamaani olin leidnud sealt alati kinnitust, et mul on maailma toredaim ja vahvaim mees, siis nüüd sain laksu õnnetunnet oma praeguse elukorralduse kohta. Ma tõesti ei vahetaks mingil juhul kümmet aastat kogemust ja valikute tegemist selle naiivse varanooruse vastu. Mõnus on seda teada.

Advertisements

Põige teise dimensiooni

veebruar 21, 2009

Eile sattusin sünnipäevapeo tagajärjel kohvik Moskva “klubitsooni”. Subwoofrid olid nii võimsad, et soolikad võnkusid ja juuksed vedrutasid rütmis kaasa. Üks töökaaslane flirtis seinale kleebitud naisepildiga.

Õhtu kompliment: “Kule sa oled alla võtnud?” “Ei ole.” (natuke hiljem, peale paari tiiru ringijalutamist) “Tead, ma vaatasin, et ei ole ikka jah.”

Täna olen surnud, hääl on täiesti ära ja viimasest 20 tunnist olen maganud umbes 16. Tänaõhtusele peole jääb minemata, kuigi lubati ühe tuttava uut meest presenteerida. Eks siis teinekord. Haige, blaah.

Votnii

veebruar 20, 2009

Saigi töönädal läbi. Täiesti uskumatu, kui kiiresti aeg on läinud, alles oli reede. Haigus pole ikka veel lahkunud, trenni teha ei saa ja pidevalt on selline poolvastik-poolokei. Eile pildistamispidu, täna A&O sünnipäev. Elu käib, kirjutada sellest ei viitsi.

Ah muidu oli eile äge tegelikult. Kõik see uus meik ja üldse… kodus läks pidu edasi 😛

Piilupart oli rongijuht

veebruar 12, 2009

Tagasisõit oli raskem, kuid kuidagi kiirem, kui minek. Öösel 4ni pidasin eile vastu, oli tore pidu. Padari esinemise magasin maha, parasjagu bondisin varsti töökohta vahetava kolleegiga ja tal olid pikad jutud rääkida. Keegi hüppas lavalt vahepeal pähe, turvamehed olid sajaga jobud ja DJ kujutas ette, et on staar ning isegi erapeol laseb sellist muusikat, mis on “tema stiil”, mitte seda mida temalt soovitakse. Ryan Angelos selline.

Rongis arvas üks kummaline kolleeg, et peaks hakkama kitarri plännima ja jörisema. Ma ütlen, neil IT-meestel pole elu ja siis viskab katuse pealt ära kui on võimalik korraga rohkem kui kahe inimese (kes ei ole su vanemad) tähelepanu võita. Kolisin vaguni teise serva. Üldse oli äärmiselt hõre olemine. Mitte pohmakas, sest juba öösel kõndisin täitsa sirgelt ja silmad olid küll punased, kuid selged. Lihtsalt aitas pullist.

Ahjaah – sain meie tiimi Xdreamile terveks hooajaks ära registreeritud. Läks üle kivide ja kändude, aga igatahes oleme kirjas. B-raja kõik etapid täitusid võistkondadega esimese 10 minutiga. Hea, et keegi eile konverentsil istudes seljatagant ribidesse torkas ja küsis, kas registreerin ka. Nüüd on vaja veel ainult trenni teha. Homme teen.

Ajah, siis alkoholist

jaanuar 21, 2009

Teller siin juba arvas, et panen segast aga tegelikult ma lihtsalt ei oska käituda.

Kogu põhiline point asja juures on see, et Luxembourgis juuakse hoopis teistmoodi kui Eestis. No mitte nüüd hoopis teistmoodi – ikka klaasist ja kokkulüües aga… no põhiline erinevus on selles, et juuakse “raundide” kaupa ja tehakse kordamööda tervele lauale välja. See põhimõtteliselt välistab võimaluse, et saad ise kontrollida mida millal ja kui palju jood, sest kui on juba klaas ette toodud (ilma, et sa oleks selleks soovi avaldanud), siis pole viisakas seda joomata jätta. Loomulikult ei ole ka viisakas ainult teiste kulul juua ja mitte ise vahepeal välja teha. Tervele lauale siis. Londoni ööklubis või Śveitsi suusakuurortis.

Teine variant on näiteks ühine õhtusöök. Kõik tellivad hullupööra jooke – kallist śampust ja veine, śhotte ja midaiganes. Joo või ära joo aga maksad pärast ikka võrdselt teistega, sest arve jagatakse kamba peale laiali.

Tegin isegi proovi – enne järjekordse raundi tellimist (iiri kohv -õäk) ütlesin kõval selgel häälel üle laua: “Palju ärge mulle seda tellige, ma ei soovi hetkel midagi.” Kõlas väike naerukahin ja telliti loomulikult ikka. Mis sellest, et mul see joomata jäi, maksma pidin ikka.

Ma lihtsalt ei oska käituda nii, et ma saaksin selles seltskonnas:

  1. Juua nii palju, kui ma tahan;
  2. Juua seda, mida tahan;
  3. Maksta ainult nende jookide eest mida ma tahtsin ja jõin;
  4. Lõpetada joomine siis, kui seda soovin;

Tänase seisuga arvestades tuleb välja umbes nii, et mu suusareisi eelarvest peaaegu poole moodustavad kulud alkoholi eest, kuigi ma omast vabast tahtest poleks kunagi sellise summa eest seda ostnud. Great success! Kuigi ka rahast on mõnevõrra kahju, olen tige pigem situatsiooni enda peale. Kuidas ma saaksin selles seltskonnas rahulikult viibida ja samas täita ülevaltoodud nelja punkti…

Mõnus

detsember 26, 2008

Ma sain jõule oodata peaaegu kaks aastat, sest eelmisel aastal Kambodia linnas Siem Reap’is plastmassjõulupuude vahel toimunud õhtusöök ja hilisem väike Mekong-bucket ei vasta just minu ettekujutusele ideaalsest jõuluõhtust. Seekord sai naeru, taasnägemist, head süüa, kingijagamis- ja saamisrõõmu ning toredaid jõulujutte rohkem kui iial varem. Lisaks kahele varasemale sõpradele korraldatud jõulupeole oma kodus jõudsime muhedalt aega veeta mitmes kohas ja mitme perega. Lihtsalt mõnus oli.

Kuigi vanaisa ja vanaema juurde minek seekord oli veidi teisiti korraldatud ja vanaema viibis koos meiega Keilas, mu vanematekodus, ei tundunud ta äsjasele kaotusele vaatamata eriti kurvameelne. Kuigi aeg-ajalt jäi ta mtõlikult kaugusesse vaatama ja justkui eraldus meie seltskonnast, oli talle siiski rõõm viibida oma noorte lastelastega koos tütre hubases kodus.

Kuigi kingituste ostmisega jäin natuke hiljaks (jah, mina olengi üks neist purulollidest, kes jõlulaupäeva hommikul paari puuduolevat kingitust kaubanduskeskusesse otsima läks ja kelle üle kõik mõistlikud inimesed naerda said) jäin kõigega lõpuks rahule ja ei kirunud ennast sugugi, et asjad nii viimasele hetkele jäid. Jäid siis jäid, midagi hullu ju ei juhtunud.

Mulle ja Kristjanile oli jõuluvanal täiesti läbinähtav plaan – peale metsikut elu lõppeval aastal mööda maakera erinevaid nurki tuleb meid hakata jälle kultuurseteks kasvatama – saime väikeste kuhjade viisi teatri- ja kinopiletite vouchereid. Põhimõtteliselt terve 2009 aasta jooksul saame ohtralt kutuuri tarbima hakata. Igatahes suurepärane plaan, isegi olen sellist tasakesi pidanud.

Võin õnnelikult ohates öelda, et olid suurepäraselt mõnusad jõulud, täpselt sellised nagu ma lootsin ja ootasin. Hea oli, lähedaste inimeste olemasolu on mulle ikka nii hullupööra tähtis ja vajalik. Minu kallid.

Jõul

detsember 22, 2008

Sõbrad käisid eile külas ja enne veel tegime koos giidiga tiiru Kadrioru Lossis. Tore õhtu oli, päkapikud tõid kinke kuuse alla  ja mina suutsin isegi söödavad pirukad küpsetada. Esitasime Kristjaniga koos kingi saamiseks aborigeenide tantsu. Täpsemalt küll Krstjan mängis didgeridoo’d ja mina tantsisin lusikaid kokku tagudes (kuna kõlapulgad jäid meil kaasa toomata kahjuks). Täisvärk oleks loomikult alles siis olnud, kui ma oleks seda topless teinud ja Kristjan enne valge jahu sees püherdanud aga külalised vaimistusid ka meie säästu-variandist. Hõõgveini ja muidu veini läks ikka ohtralt ning vaatamata ürituse varasele algusele juba poole neljast päeval kestsid viimased külalised koos meiega päris hilisesse öösse. Hommikust ei taha rääkida.

Magada pole viimasel ajal üldse suuremat saanud. Reedesest lennust jõudsin ise koju juba laupäeval, kuid kohver alles täna hommikul. Noh, jõuluks vähemalt said kõik koju.

Täna tõin piparkoogimaja tööle, sest seda lahmakat ei oleks jõudnud minu kodus olnud sõbrad iialgi ära süüa. Vähemalt on siin paarsada inimest rohkem ja majal suurem tõenäosus õigesse kohta sattuda. Jube kahju oleks, kui peaks suurema osa ära viskama. Puruks teha oli seda tõeliselt raske, tagusin suure pussnoaga tükk aega enne kui juppe lendama hakkas. Igatahes on jagatud rõõm poole suurem ja piparkoogil on ka rõõmus meel söödud saada.

Naised saunas

november 23, 2008

Kari ilusaid naisi läks reedel ühe ilusa hotelli ilusasse sauna, et niisama tore reedeõhtu veeta ja hiljem koos klubisse tantsima minna. Ega sellisest kutsest ei saa ära öelda.

Kristjan lubas mind ära viia, kui talle ohtralt pilte ja soovitavalt videoid teen. Kui ta uuris, et mida me siis täpsemalt tegema hakkame, rääkisin talle mullivannis üksteise seebitamisest ja et kui pärast aega üle jääb, siis teeme pesuväel padjasõda.

Ajalugu vaikib, kas see kõik ka teoks sai, aga kolme tunni pärast olis kõik tibud pestud ja kammitud ning läksime vaatama, mis pealinna ööklubides toimub. Kuna me juba kell kümme oma saunast lahkuma pidime, sattusime Bonnie&Clyde’i esimeste hulgas. Mure peale, et kas meid vaadatakse kummalise pilguga, kui nii vara klubisse lähme, arvasin ma, et teistel samal ajal klubis olijad on täpselt sama vara sinna tulnud ja keda seal pole, need ei tea toimuvast üldse midagi. Asja hea külg oli, et kaks jooki sai baarist ühe hinnaga ja tantsuplatsil oli palju ruumi looma välja lasta.

Ma olen alati öelnud, et ööklubis on aeg-ajalt väga värskendav käia, sest seal tuletatakse igal sammul meelde kui kena ja tore mees omal kodus on. Tantsida oli muidugi äge, seda polnud ammu teinud. Viimati vist kuskil Balil Kristjaniga kahekesi. Naistega koos juhtus see vähemalt poolteist või rohkem aastat tagasi.

Nii tore kui see kõik ka polnud, kella kaheks olin juba läbi väsinud ning otsustasin koju jahulik jalutada. Pimedatel libedatel tänavatel kõrgetel kontsadel ukerdades polnud küll kõige tugevam tunne, kuid kodu polnud õnneks kaugel ja ust enda järel kinni tõmmates tekkis mõnus rahulik tunne. Veel mõnusam ja rahulikum tunne tekkis kaissu pugedes ja ma tõesti ei saanud jääda magama mõtlemata, kuidas mul ikka vedanud on.