Archive for the ‘Restoran’ Category

Paat – uskumatult kräpp restoran

september 25, 2009

Mulle meeldib Paat iseenesest – asukoht ja meeleolu ning sinna minek on alati omaette sündmus. Aga ma ei mäleta kahjuks, et kunagi oleksin seal midagi head süüa saanud. Samas pole need toidud ka nii halvad olnud, et oleksin mõelnud: sinna ei lähe ma enam kunagi. Eile see mõte siiski läbi käis. Kuigi ehk lisaks siia variandi kohale uus võimalus anda kui restoran juhuslikult uued omanikud leiaks, kes menüü ja (köögi)personali ümber vahetavad.

No mis seal pikka heietada, tahtsin lihtsalt öelda, et Paadis olid toidud eile õhtul nii uskumatult halvad, et ma ei soovitaks seda kohta oma vaenlasele ka. Menüü on üldse huvitavalt üles ehitatud – 7-8 pearoa lisanditeks on täpselt samad asjad ja üle ühe toidu vahelduvad kaks kastet. Ehk siis ma kujutan ette seda kööki, kus on sügavkülm erinevaid lihasid täis, mis ootavad seal oma etteastet ikka väga kaua, laual on kaks kannu erinevate kastmetega, mida tellimuse saabudes uuni visatakse ning panni peal on hunnik päeva jooksul kümneid kordi uuesti soojendatav wok.

Igatahes minu tuunikala-steik oli elanud sealses külmikus juba nädalaid (kui mitte kuid) ning tema sulatamine mikroahjus ja korra pannileviskamine ei teinud asja väga palju paremaks. Kergelt beezi pealispinna alt avanes noaga lõigates vett täis hall külm liha, mis maitses nagu… no põhimõtteliselt ei maitsenudki kuidagi. Kristjani kaelakarbonaad tundus olevat pannilt läbi käinud rohkem kui üks kord (võib-olla mõni eelmine klient juba keeldus seda söömast). Söestunud koorikut maha kraapides tuli teist ikka kõvasti nätsutada enne kui kõrist alla mahtus minema. Noh ja toidust head ja kallist toitu ei tee ainult see, kui asetad liha wokitud köögivilja otsa nagu ikka peenetes kohtades tehakse, mitte kõrvale.

Magustoiduks võetud śokolaadikook kirsikastmega oli tuim ja kõva (ilmselt samuti vähemalt nädalakese külmkapis veetnud) ning kõrvale läratatud lusikatäis kirsipovidlot ei mänginud ka oma rolli päris välja. Kristjani jäätis näitas ka juba nõrkemise märke ning ilmselgelt kõõlus säilivusaja piiril. Ainus asi, mis maitses nagu eeldatud, oli otse pudelist valatud külm siider.

Ilmselt niipea ma sinna enam ei satu. Positiivse poole pealt – esimest korda sattus meile täitsa tore ja viisakas teenindaja. Kuigi teenindajad võiksid olla teadlikud oma restorani kvaliteedist ja niisuguse elamuse peale kõlab küsimus: “Kas maistes hästi?” pigem irooniana.

Advertisements

Nämm

juuni 4, 2009

Pidin homseks lõunaks tellima süüa prantsusekeelsest menüüst. Lasin läbi Google translatori. Päris raske oli otsusteda, mida võtta. Menüüs olid muuhulgas:

  • mozzarella sillutuskivid
  • segakomitee praetud
  • ainus grillitud väike paat
  • lõhe juuksevaht

Audiitoritega õhtust söömas

juuni 3, 2009

Igav oli. Ebamugavaid pause oli. Üksteise naljadest mittearusaamist oli. Isegi alkohol ei aidanud. What a blast…

Eurovärk

veebruar 4, 2009

Käisin eile koos Pille ja Reinuga euroinimeste kinnises sööklas söömas. Väga uhke ja põnev tunne oli, ega ma omapead sinna poleks kohe kuidagi sisse pääsenud. Võin kinnitada, et euroametnikud söövad hästi ja mitmekesiselt ning kõigele lisaks muidugi odavalt. Tore oli, tahaks rohkem kirjutada aga praegu ei saa. Rabastan.

Ajah, siis alkoholist

jaanuar 21, 2009

Teller siin juba arvas, et panen segast aga tegelikult ma lihtsalt ei oska käituda.

Kogu põhiline point asja juures on see, et Luxembourgis juuakse hoopis teistmoodi kui Eestis. No mitte nüüd hoopis teistmoodi – ikka klaasist ja kokkulüües aga… no põhiline erinevus on selles, et juuakse “raundide” kaupa ja tehakse kordamööda tervele lauale välja. See põhimõtteliselt välistab võimaluse, et saad ise kontrollida mida millal ja kui palju jood, sest kui on juba klaas ette toodud (ilma, et sa oleks selleks soovi avaldanud), siis pole viisakas seda joomata jätta. Loomulikult ei ole ka viisakas ainult teiste kulul juua ja mitte ise vahepeal välja teha. Tervele lauale siis. Londoni ööklubis või Śveitsi suusakuurortis.

Teine variant on näiteks ühine õhtusöök. Kõik tellivad hullupööra jooke – kallist śampust ja veine, śhotte ja midaiganes. Joo või ära joo aga maksad pärast ikka võrdselt teistega, sest arve jagatakse kamba peale laiali.

Tegin isegi proovi – enne järjekordse raundi tellimist (iiri kohv -õäk) ütlesin kõval selgel häälel üle laua: “Palju ärge mulle seda tellige, ma ei soovi hetkel midagi.” Kõlas väike naerukahin ja telliti loomulikult ikka. Mis sellest, et mul see joomata jäi, maksma pidin ikka.

Ma lihtsalt ei oska käituda nii, et ma saaksin selles seltskonnas:

  1. Juua nii palju, kui ma tahan;
  2. Juua seda, mida tahan;
  3. Maksta ainult nende jookide eest mida ma tahtsin ja jõin;
  4. Lõpetada joomine siis, kui seda soovin;

Tänase seisuga arvestades tuleb välja umbes nii, et mu suusareisi eelarvest peaaegu poole moodustavad kulud alkoholi eest, kuigi ma omast vabast tahtest poleks kunagi sellise summa eest seda ostnud. Great success! Kuigi ka rahast on mõnevõrra kahju, olen tige pigem situatsiooni enda peale. Kuidas ma saaksin selles seltskonnas rahulikult viibida ja samas täita ülevaltoodud nelja punkti…

Silk

oktoober 24, 2008

Ma armastan sushit ja kõige paremat saab Tallinnas minu meelest Narva mnt. Silk’ist. Vahepeal oli toimunud remont, kohta tehtud veidi suuremaks ning minu meelest vähem hubaseks… aga ega ma loomulikult mitte sellepärast sinna ei läinud. Tahtsin ikka seda head sushit saada, mille maitse juba mõnda aega peas oli keerelnud.

Sushi oli hea, tõesti hea. Nagu alati oli olnud. Isegi Tokyo kesklinna hindadest kallimat tasu polnud selle eest kahju maksta.

Aga… kõigi jookide hinnad oli täiesti ebanormaalselt kalliks läinud. Tellisin toidu kõrvale (imepisikese) kannu piparmünditeed, mis maksis 50 (?!?!) krooni, oli täiesti kohutavalt mõru (mitu korda liiga palju teepuru selle väikse kannukese kohta) ja seega polnud piparmündimaitsest suurt järel. Põhimõtteliselt kõlbas see tee ainult nuusutamiseks. Isegi suhkrut tuli eraldi kõrvale küsida, automaatselt seda lauda ei toodud.

Magustoiduks tellisime praetud banaani (vist jäätisega) ning kui meile see lõpuks lauda toodi, ei suutnud kumbki banaani kuskilt tuvastada. Selle asemel oli taldrikusse puistatud cornflakes’e ja iiriskommi tükke. Kui ettekandjalt uurisime, et kas see on ikka meie poolt tellitud asi, siis ta väitis, et me tellisimegi jaapanipärase jäätise: “Tjeje sorm olji ju SJEAL!!” (vihjates sellele, et lisaks ütlemisele näitasime ka menüüst näpuga täpselt seda mida soovime). Tagantjärele tuvastada, kus see sõrm ikkagi asus, ei olnud eriti lihtne ja kuna me pole suuremad asjad kaklejad ning neiu ettekandja ei näidanud ka ise üles mingit valmidust magustoitu õige vastu ümber vahetada, siis püüdsime selle jaapanipärase jäätisega leppida. Ei olnud suurem asi. Maitses nagu liiga magus jäätis conflakes’idega.

Oijahh. Lõpuks otsustasime, et kuna sushi oli ikkagi väga hea, siis päris tapvat hinnangut kohale andma ei hakka. Teinekord tellime lihtsalt kaasa. Jootraha jätsime küll seekord andmata. Hullud mässajad küll, ma ütlen 😉