Archive for the ‘sõbrad’ Category

Pühajärve triatlon

august 9, 2009

Eile lõpetasime koos Risto ja Sergeiga Pühajärve triatloni tiimivõistluse. 1,9km ujumist (mina), 90km ratast (Risto) ja 21km jooksu (Sergei) lõpetasime koguajaga 4:56 ja saavutasime segatiimidest 4nda koha. Pikemalt tahaks Logbookis kirjutada varsti aga praegu puhkus ning pildid fotokas kinni. Enivei, äge oli. Mu tiimikaaslased olid super-kõvad. Mina lihtsalt mina. Aga ikkagi – teine koht jäi 7 ja kolmas koht ainult 4 minuti kaugusele. Äge.

Yeesz

juuni 6, 2009

Sitt ilm jõudis Euroopasse. Kolme tunni pärast läheb rong Brüsselisse. Lambist sattusin plaani otsa, mis viib poolvõõraste aga väga toredate euro-eestlastega peole. Teema India Bollywood. Eks ma kraamin kohvripõhjast oma sari ja ninarõnga välja.

Eks sellest kuidas ma great-suceess-reisikorraldaja olen ja teisipäeval kolme tunniga (max) Heathrowst Stanstedi pean jõudma, kirjutan hiljem. Nagu poleks enne reisi planeerinud, kurat. Aga puhtalt põhimõtte pärast ei ostnud uut lennupiletit, mis sellest et rongipilet on nende linnade vahel pea sama kallis. Olgu see mulle õpetuseks. Jah, online check-in on tehtud. Mõlemas suunas.

Vahepeal

mai 26, 2009

Käisin jooksmas ja järgmisel päeval sain kokku kolme klassiõega. Aah… mõnus see rahvusvaheline elu, kui Luxemburgis võid taaskohtuda, ohtralt päikeses mõnuleda, vanu aegu lahata ja selle kõrvale tänavakohvikutes veini või kohvi limpsata. Keskpõrandal saime kokku ja rääkida oli palju. Lihtsalt ülimõnus pühapäev, mis lõppes veelgi mõnusamalt koduses kaisus. Nädalaks lasti vahepeal jälle koju.

Pärnus

mai 18, 2009

Oli äärmiselt tore sõbrannadega üks õhtu võtta ja rääkida maailma põnevatest asjadest, panna ennast ilusti riidesse, juua rummi jõhvikamahla ja (suure!) mulliga veega. Kusjuures me vist tõepoolest oleme täiskasvanuks saanud – jutud ringlesid pigem elu põhiväärtuste, majanduskriisi ja muude diibimate teemade ümber. Tüüpilist tibijuttu ikka sekka kah, selleta ei oleks ju niisugune üritus täiuslik ometigi.

Klubisse minnes pidin küll kergekujulise infarkti saama. Me olime vähemalt kümme aastat külastajate keskmisest vanusest vanemad. Juba garderoobijärjekorras viskasid meile leopardimustriliste imeminikleitidega seitsmeteistaastased põlastavaid kas-saite-vanadekodust-linnaloale-vä-pilke. Oeh, ma ütlen. Kui ma oleks mees ja tahaks ilusaid noori keskkooliealisi rebida, siis ööklubi Bravo Pärnus on lihtsalt ideaalne koht. Tüdrukute kontsentratsioon meeste suhtes oli umbes 1:10 ja vaieldamatult 90% neist neidudest pidasid ennast üle-klubi-kaunitariks. Mõned teksade ja tennistega ahmulniisavisellestbeibendusest-tüdrukud olid ka ikka esindatud.

Aga eks minus räägib ju puhas kadedus loooomulikult oma vanurluse üle 😉 Kes siis ei tahaks välja näha nii ilus miizu, et mehed tõmbuvad hetkega barankaks. Aga tegelikult… mul on erakordselt hea meel, et ma olen oma eluga juba siin, kus olen ning mul on piisaval hulgal elutarkust kogunenud, et iseendaga rahul olla. Ööklubid on tõesti head reality-check’i kohad. Kui siiamaani olin leidnud sealt alati kinnitust, et mul on maailma toredaim ja vahvaim mees, siis nüüd sain laksu õnnetunnet oma praeguse elukorralduse kohta. Ma tõesti ei vahetaks mingil juhul kümmet aastat kogemust ja valikute tegemist selle naiivse varanooruse vastu. Mõnus on seda teada.

Gääk…!

mai 15, 2009

Tempo-tempo-tempo! Kolm suurt projekti, mitu väiksemat, põhitöö ja reisid ja vahepeal tahaks sporti ka teha. Pole vist ammu nii kiire olnud. Blah, kuidas ma ei salli neid mul-nii-kiiire-ei-jõua-kirjutada blogiposte aga mis sa teed ära, kui nii on.

Muidu on kott pakitud, kimame täna peale tööd Tsikkidega Pärnusse hullama. Uuh, see tuleb lahe, ma olen kindel. Laupäeval on küll veidi keeruline logistiline plaan aga asjaolude kokkulangemisel peaks töötama.

Tuduu list on kaks ja pool meetrit pikk.

Maailm on väike

aprill 12, 2009

Päeval vanemate maja õues oma väikses kodukülas Keilas tegime emaga lõket ja lurpisime kausist pashat, kui juhuslikult sõitis mööda Helen perega. Pidas auto kinni ja rääkisime üle aia natuke. Selleks pole me viimase kolme kuu jooksul aega leidnud.

Veerand tundi hiljem sõitsin minema ja kolm kvartalit eemal jooksis mulle mööda teeäärt vastu Mari-Liis. Temaga olime alles esmaspäeval Luxembourgis väikse restorani terrassil veini joonud ja vanu aegu meenutanud. Nüüd jooksis ta mulle vastu nagu ta ei elakski Kesk-Euroopa südames. Kevadpühad kodumaal, mis seal ikka kummalist.

Just hetk tagasi lõpetasin kõne onutütrega Itaalias, kellega oli vaja natuke suvised plaane arutada.

Ja praegu chatin sõbrannaga Miamis.

Maailm on mõnusalt väike.

Tavaline rabastamine

märts 6, 2009

Mis siin Luxis ikka muud teha. Ilus kevadilm muutus kolmeks päevaks hulluks vihma-tuule ilmaks ja just praegu on esimene hetk, kui päike jälle välja tuli. Küll ainult majade tagant piiludes, aga ikkagi.

Eile käisin Mari-Liisil külas ja ta tegi mulle head süüa. Mõnus oli, tõesti mõnus. Rääkisime pikalt ja laialt. Mina läksin isegi vist oma reisijuttudega veidi liiga hoogu. Tore, kui nii kaugel kodust vanu sõpru näeb.

Homme näen jälle kahte – Nellit ja Anneleeni, kelle juurde viib mind hommikune rong. Nelli kolis Brüsselisse alles hiljuti ja üleüldiselt pole teda nii ammu näinud, et olen täitsa elevil. Pühapäeval on üks väga-väga eriline plaan käsile vaja võtta ja eks ma kirjutan sellest Logbookis pikemalt.

Igatahes tore. Olen vist ikkagi natuke ära harjunud siin käimisega. Oskan juba oma aega nii planeerida, et ei jää midagi üle ega puudu. Kuidagi kiiresti on läinud see nädal.

Põige teise dimensiooni

veebruar 21, 2009

Eile sattusin sünnipäevapeo tagajärjel kohvik Moskva “klubitsooni”. Subwoofrid olid nii võimsad, et soolikad võnkusid ja juuksed vedrutasid rütmis kaasa. Üks töökaaslane flirtis seinale kleebitud naisepildiga.

Õhtu kompliment: “Kule sa oled alla võtnud?” “Ei ole.” (natuke hiljem, peale paari tiiru ringijalutamist) “Tead, ma vaatasin, et ei ole ikka jah.”

Täna olen surnud, hääl on täiesti ära ja viimasest 20 tunnist olen maganud umbes 16. Tänaõhtusele peole jääb minemata, kuigi lubati ühe tuttava uut meest presenteerida. Eks siis teinekord. Haige, blaah.

Eurovärk

veebruar 4, 2009

Käisin eile koos Pille ja Reinuga euroinimeste kinnises sööklas söömas. Väga uhke ja põnev tunne oli, ega ma omapead sinna poleks kohe kuidagi sisse pääsenud. Võin kinnitada, et euroametnikud söövad hästi ja mitmekesiselt ning kõigele lisaks muidugi odavalt. Tore oli, tahaks rohkem kirjutada aga praegu ei saa. Rabastan.

Mõnus

detsember 26, 2008

Ma sain jõule oodata peaaegu kaks aastat, sest eelmisel aastal Kambodia linnas Siem Reap’is plastmassjõulupuude vahel toimunud õhtusöök ja hilisem väike Mekong-bucket ei vasta just minu ettekujutusele ideaalsest jõuluõhtust. Seekord sai naeru, taasnägemist, head süüa, kingijagamis- ja saamisrõõmu ning toredaid jõulujutte rohkem kui iial varem. Lisaks kahele varasemale sõpradele korraldatud jõulupeole oma kodus jõudsime muhedalt aega veeta mitmes kohas ja mitme perega. Lihtsalt mõnus oli.

Kuigi vanaisa ja vanaema juurde minek seekord oli veidi teisiti korraldatud ja vanaema viibis koos meiega Keilas, mu vanematekodus, ei tundunud ta äsjasele kaotusele vaatamata eriti kurvameelne. Kuigi aeg-ajalt jäi ta mtõlikult kaugusesse vaatama ja justkui eraldus meie seltskonnast, oli talle siiski rõõm viibida oma noorte lastelastega koos tütre hubases kodus.

Kuigi kingituste ostmisega jäin natuke hiljaks (jah, mina olengi üks neist purulollidest, kes jõlulaupäeva hommikul paari puuduolevat kingitust kaubanduskeskusesse otsima läks ja kelle üle kõik mõistlikud inimesed naerda said) jäin kõigega lõpuks rahule ja ei kirunud ennast sugugi, et asjad nii viimasele hetkele jäid. Jäid siis jäid, midagi hullu ju ei juhtunud.

Mulle ja Kristjanile oli jõuluvanal täiesti läbinähtav plaan – peale metsikut elu lõppeval aastal mööda maakera erinevaid nurki tuleb meid hakata jälle kultuurseteks kasvatama – saime väikeste kuhjade viisi teatri- ja kinopiletite vouchereid. Põhimõtteliselt terve 2009 aasta jooksul saame ohtralt kutuuri tarbima hakata. Igatahes suurepärane plaan, isegi olen sellist tasakesi pidanud.

Võin õnnelikult ohates öelda, et olid suurepäraselt mõnusad jõulud, täpselt sellised nagu ma lootsin ja ootasin. Hea oli, lähedaste inimeste olemasolu on mulle ikka nii hullupööra tähtis ja vajalik. Minu kallid.