Thats it

ongi käes.

Pärnus

Oli äärmiselt tore sõbrannadega üks õhtu võtta ja rääkida maailma põnevatest asjadest, panna ennast ilusti riidesse, juua rummi jõhvikamahla ja (suure!) mulliga veega. Kusjuures me vist tõepoolest oleme täiskasvanuks saanud – jutud ringlesid pigem elu põhiväärtuste, majanduskriisi ja muude diibimate teemade ümber. Tüüpilist tibijuttu ikka sekka kah, selleta ei oleks ju niisugune üritus täiuslik ometigi.

Klubisse minnes pidin küll kergekujulise infarkti saama. Me olime vähemalt kümme aastat külastajate keskmisest vanusest vanemad. Juba garderoobijärjekorras viskasid meile leopardimustriliste imeminikleitidega seitsmeteistaastased põlastavaid kas-saite-vanadekodust-linnaloale-vä-pilke. Oeh, ma ütlen. Kui ma oleks mees ja tahaks ilusaid noori keskkooliealisi rebida, siis ööklubi Bravo Pärnus on lihtsalt ideaalne koht. Tüdrukute kontsentratsioon meeste suhtes oli umbes 1:10 ja vaieldamatult 90% neist neidudest pidasid ennast üle-klubi-kaunitariks. Mõned teksade ja tennistega ahmulniisavisellestbeibendusest-tüdrukud olid ka ikka esindatud.

Aga eks minus räägib ju puhas kadedus loooomulikult oma vanurluse üle 😉 Kes siis ei tahaks välja näha nii ilus miizu, et mehed tõmbuvad hetkega barankaks. Aga tegelikult… mul on erakordselt hea meel, et ma olen oma eluga juba siin, kus olen ning mul on piisaval hulgal elutarkust kogunenud, et iseendaga rahul olla. Ööklubid on tõesti head reality-check’i kohad. Kui siiamaani olin leidnud sealt alati kinnitust, et mul on maailma toredaim ja vahvaim mees, siis nüüd sain laksu õnnetunnet oma praeguse elukorralduse kohta. Ma tõesti ei vahetaks mingil juhul kümmet aastat kogemust ja valikute tegemist selle naiivse varanooruse vastu. Mõnus on seda teada.

Gääk…!

Tempo-tempo-tempo! Kolm suurt projekti, mitu väiksemat, põhitöö ja reisid ja vahepeal tahaks sporti ka teha. Pole vist ammu nii kiire olnud. Blah, kuidas ma ei salli neid mul-nii-kiiire-ei-jõua-kirjutada blogiposte aga mis sa teed ära, kui nii on.

Muidu on kott pakitud, kimame täna peale tööd Tsikkidega Pärnusse hullama. Uuh, see tuleb lahe, ma olen kindel. Laupäeval on küll veidi keeruline logistiline plaan aga asjaolude kokkulangemisel peaks töötama.

Tuduu list on kaks ja pool meetrit pikk.

Shaun the sheep

Eile vaatasin hotellis õhtul umbes 10 osa Shaun the sheep’i. Lahe tüüp on, ettevõtlik, positiivne ja leidlik.

Igatahes… paari tunni pärast alustan tagasilendu Eestisse, nädal läks jälle mööda valguse kiirusel. Seekord on mul eriti mõnus marsruut ette vaja võtta, et lõpuks koju jõuaks – Luxemburg->Amsterdam->Kopenhaagen->Tallinn. Ma ei imestaks, kui järgmine kord läbi Dubai või Rio lendama peaks. Imeväikeriikide võlu, ma ütlen.

Tööst, no tõepoolest, pole mitte midagi tarka meenutada. Tavaline, kõik oli täiesti tavaline. Kas mulle hakkab rutiin kätte jõudma? Isegi Luxemburg on juba nii tavaline. Tavapärased lõunakohad, oma väljakujunenud rutiinid. Igas lähedalasuvas pargis on kõik jooksurajad tuttavad, mõnes poes on riiulite läbitöötamise trajektoor paigas. Pidevalt küsitakse, et no millal siis siia kolid?

Järgmine kord tulen siia jooksma ING Maratoni. Töökaaslastega võtame osa tiimijooksust, mis tähendab nelja osaleja peale läbida kokku maratonidistants. Lõigud on erinevate pikkustega, mul “õnnestus” saada kõige pikem jupp – ca 14km. Mis seal ikka, olen jõudumööda treeninud ka, ei tohiks midagi ülejõukäivat olla.

Elu on hea, täna saab koju, Mufi juurde.

Maailma lahedam kontor

[14:34:29] Triin: meil pandi kontorisse mänguautode rallirada üles
[14:34:39] Triin: otse massaaźitoolide kõrvale
[14:34:48] Kristjan: käige põrgu! Meil lubatakse joogivesigi ära võtta

Oijahh… ja köögis on lisaks tasuta lõunale maasikaid ja smuutisid 😛

7

Seitse ööd ja seitse päeva… aahh, tegelikult mulle saadeti üks blogi-misiganesasi. Vabandan, et tõesti ei tea mis selle ametlik nimi on, aga peaksin kirjutama seitse vähetuntud fakti iseendast. Ma üldiselt ei allu provokatsioonidele aga kuna viskaja on mulle armas, siis eks ma proovin 🙂

• Ma mängisin kuus aastat kooliorkestris kannelt. Täpsemalt duurkannelt. Pole vist vaja mainida, et varases teismeeas see mulle elutähtsat populaarsust juurde ei toonud. Kooris laulsin ka – 11 aastat. Alti;
• Kardan helistamist, kloune ja süsti;
• Tahtsin lapsena saada (kronoloogilises järjekorras) printsessiks, kauboiks, ratsapolitseinikuks, arhitektiks, juristiks. Viimase kahe puhul läks ikka väga napilt, et need tõeks ei saanud;
• Mu esimese ja tänaseni tegitseva blogi aadress ksskss.blogspot.com on tulnud minu pikaajalisest MSNi nimest ksskss, mis omakorda tekkis suurest kassiarmastusest;
• Õppisin autoga sõitma 12-aastaselt ja erutasin koduküla Keila mutikesi sellega, et üksi autoga poes käisin;
• Mul ei ole vähimatki aimu moest ja sellest, mis mulle selga sobib ja mis mitte. Ostan sellepärast tavaliselt ainult ühevärvilisi ja lihtsa lõikega riideid. Mulle meeldib śopata ainult kingi ja ehteid, riided panevad mul pea plahvatama;
• Ma absoluutselt ei talu kriitikat enda suhtes, kuigi üritan sellest üle saada. Selle pärast ei suudaks/tahaks ma mitte kunagi mingil alal kuulsaks saada.  

Sain trahvi ja üldse

Viimase nelja päeva jooksul:

• Sain elu esimese liiklustrahvi kiiruse ületamise eest (22km/h üle piiri)
• Tungisin järgmises punktis toodud eesmärgil võõrasse majja ja mind visati peaaegu füüsiliselt välja;
• Esinesin Tartus 30-40 toredale inimesele ja rääkisin oma reisist;
• Avastasin sealsamas ühe sugulase;
• Sõitsin Oslosse;
• Kõndisin nädalavahetuse jooksul päevas ca 15km ja öösiti magasin umbes sama palju tunde;
• Külastasin 5 muuseumit, 1 parlamenti, 1 kuningalossi ja nägin väga-väga palju skulptuure;
• Sõin maailma kallimat Whopperit ja hot-dogi;
• Avastasin, et auto kesklukk on katki

A votjah… et siis selline paar päeva on olnud. Eks ma kirjutan lähemalt kah, kui aega tekib.

Tulemus

Pilt Naisteklubi pildistamispeolt. Selline ma siis olen, jaajaa 😀

Poolepäevane

Mul on mingi igaõhtune haigus tekkinud. Umbes kella 8-9-paiku hakkab kurk valutama ja pea läheb raskeks ja üldse on kohutavalt halb olla. Hommikuks olen korras ja kõik tavaline. Õhtul sama jama, juba kolm päeva järjest.

Üldiselt ega see hea mõte pole niimoodi poolpidusena trennis käia aga mul ei ole sellel ajal ju üldse paha, kuigi natuke kiiremini väsin ära küll. Tänagi mõtlen, et kas minna või mitte, asjad on kaasas…

Eniveis. Õhtud on sel näedalal kõik kinni. Haiguse kohalejõudes saab täpselt koju.

Mul siin…

…viimasel ajal nii mõndagi juhtunud. Logbook annab ülevaate.

Amuidu on kõik tore, kiirevõitu, aga tore. Täna plaanis trennis käia (joosta nii palju kui lumelauatatud lihased lubavad), kardulaid koorida ja süüa teha ning filmi vaadata. Homseks kotti kokku panema ei hakka, selles olen ma juba nii osav, et korralikud ettevalmistused oleks liig.

Avastasin täna, et Company Meetingul Tartus ollakse järgmised kaks ööd, mitte üks. Peaks oma Tartus asetseva fliisi välja nõudlema, mille eelmisel kevadel blogivõistlusel võitsin. Oleks ju uhke kekata sellega töökaaslaste ees.